Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

brioni-

Olla nööpauk

| 0 comments

Eile oli kodukoolis teemaks Eesti 60ndate kirjandus. Kassetipõlvkond ja selle järellainetus 1971, mil ilmus Jüri Üdi, Joel Sanga, Johnny B. ja Toomas Liivi kogumik “Närvitrükk”. Rääkisin 60ndate märksõnadest maailmas – hipid, Vietnami sõda, rahu ja armastuse ja isikliku vabaduse kuulutamise aeg. 9. klassi kirjanduse õpik on lahke, muuhulgas on seal ära trükitud üks Toomas Liivi luuletus, mis minu ülikooliloengutest omal ajal välja oli jäänud. Või polnud mind sellal kohal?

Toomas Liiv
Olemisest nööpauguna
Olla nööpauk. Olla nööpauk mõne pintsaku

hõlmas. Olla nööpauk ja hoida endas nööpi

ja sellega tervet pintsakut ja samal ajal

vaadata oma nööbi läbi maailma ja inimesi ja

teisi nööpauke. Olla nööpauk ja teada et

nööpauk ilma nööbita on lihtsalt auk ja

teada samal ajal et ükski pintsak pole
pintsak ilma nööpauguta, teada seda ja

selle läbi tunnetada oma tõelist suurust
teada, et iga nööp võib eest ära tulla, tea-

da, et iga pintsak võib rebeneda,

teada seda ja hüüda: “Aga nööpauk ei

saa kunagi ära tulla või rebeneda, sest

tema on ainult üks auk pintsakus, tema

oli on ja jääb.” Ja kui peaks veel kusagilt

ilmuma keegi, kes küsib: “Olla või mitte

olla?” siis vastan talle, et kui juba olla,
siis olla hästi suur nööpauk, olla üks hea nööpauk.

 

Väga äge (enese)irooniline süsteemikäsitlus. Toomas Liiv oli üldse äge tegelane, näiteks kirjandusõpik annab teada, et ta käis inspiratsiooni kogumas Tallinnas trammides-trollides sõites ja inimesi jälgides. Seesama nööpaugu-lugu on olnud punklaulupea programmis ja 75.aastal on selle TPI stuudios salvestanud Tajo Kadajas oma toonase protestihimulise noortebändiga “Meie”.

Nojah. Et siis süsteemi-, võimu ja riigivastane pila. Peale selle on Toomas Liivist kirjutatud, et tema riukad ei jäänud alla meie armastatud presidendile Lennart Merile, et tema loomingukreedo on igipüsiv irooniline kõrvaltvaataja-muie ja tema intervjuusid kuulates saab petta igaüks, kes neid otsesõnu võtab. Näiteks on ta ühes neist vastanud niimoodi ja igaüks võtku seda vastavalt oma arusaamise tasemele:

Mis on kirjutamise juures kõige olulisem?
Kõige olulisem on andekus. Kui romaani hakata kirjutama, siis on ilmselt väga oluline ka visadus. Romaani kirjutamise juures algab asi ikkagi sellest, et kas sul on tahtejõudu pidevalt teatud raamides teksti produtseerida. Hoopis teine lugu on novelliga, seal ei ole vaja seda visadust. Kuus kuni kaheksa tundi intensiivset kirjutamist ja asi on valmis. Kõige toredam on muidugi luuletustega. Mulle meeldibki kõige rohkem luuletamine. Istud maha, kirjutad. Võib olla pool tundi ja tuleb see geniaalne lugu välja. Ja kuulsus ja raha on ikkagi võrreldavad romaanikirjaniku omaga. Ma söandaksin praegu küll ütelda niimoodi, et loovkirjutamine iseenesest on väga eriline tegevus, aga kõige kasulikum on kirjutada luuletusi.

 

Nii et au ja kiitus õpiku koostajatele! Mis aga tekitas hämmingut, oli üks küsimus luulebloki järel.

  1. Miks ja kuidas võiks iga inimene püüda olla ja elada nagu nööpauk?

Mis see siis on? Küsimus kutsub küll arutlema – kuidas? – aga ei küsi, KAS üldse võiks? Et siis vaikimisi eeldatataksegi nööpaugu-mentaliteedi paslikust? Et küsimus on vaid selles, KUIDAS olla üks hea suur nööpauk, et mahuks palju nööpe sisse; olla see madal ja märkamatu, maapinnaga tasa; olla kuulekas ja hoida nii toimimas tervet pintsakut; olla tühi koht, oma arvamuseta, sest siis ei juhtu sinuga midagi, ei sa rebene, ei tule pintsaku eest ära. Muide, sellesama Toomas Liivi kohta räägitakse, et ta saatnud eksamilt ära neid tudengeid, kes edastasid vaid teiste arvamust, mitte enda oma.

Kaalusin ka seda varianti, et selle küsimuse taga on sügavam zen-budistlik idee tühjusest kui üdini positiivsest  mõistest. Et tõeline kaastunne ja sõbralikkus tekivad mõistmisest, et ego ei ole midagi püsivat ega unikaalset ja õnnelikuks saab ülima isetuse teed kulgeja. Püüdsin ette kujutada üheksandikke, kes soovivad elada lihtsuses, tühjuses ja ennast teistele andes nagu nööpauk, sest nad on saanud äratundmise, et nii saab maailmast parem koht… aga no meie kultuuriruumis on see ikka liiga  zen. Ja teismeeas suht hoomamatu vist juba ajus alles toimuvate arengute tõttugi.

Ja küllap sõltub kõik õpetajast, kuhu suunda ta sellel küsimusel minna laseb.

Siia nööpaugu-teema lõppu passib kenasti Matt Damoni kõne probleemist, mis on suurem kui kodanikuallumatus – kodanike sõnakuulelikkus pea peale väänatud maailmas.

 

 

Leave a Reply