Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Naise aju

| 0 comments

Haarasin täna laualt telekapuldi, et Ringvaate omasid vaiksemaks sättida. Klõpsin ja pahandan, et mida see pult jälle streigib… kuni avastan, et sihin puldiga hoopis ahju. Täpsemalt – ahjuukse taga praksuvat tuld. Üleväsimus? Ajudeta tshikk? Liigne rööprähklemine?

Kui lapsed olid veel tited, siis ma vähemalt teadsin, kuhu mu mälu on kadunud. Sellest armastavad kirjutada kõik naistelehed: emadus viib naise ajumahust osa minema. Nüüd hakkan aimama, et mu kadunud mälu ei pruugigi tagasi tulla. Mul ju tittesid enam ei ole. Või kaob naise ajust osa ka siis, kui tal on kodus teismeline?

Samas – helgeid momente muidugi esineb. Koolis suutsin olulisteks kontrolltöödeks vajaliku suht sujuvalt meelde jätta. Kõndisin kuu aega ringi õndsas usus, et see kõik ongi nüüd mul teadmistena kenasti mälufailis nimega “Luua metsakool” olemas. Sellesama kuu jooksul on muidugi selgunud, et NII kindel see fail mu peas ka ei ole. Võibolla on ka minu puhul tegu buliimilise õppimisega, mis meil üldhariduskoolides nii tavaline nähtus on? Täna ahmin info sisse ja homme oksendan tunnikontrollilehele välja?

Igapäevaelus on kestva Alzheimeri tunnistajaks ka see, et iga kord, kui ma ahjusiibri magamistoas kinni panen ja siis elutuppa tagasi jõuan, pean ma mõtlema: kas ma siibri panin juba kinni? Ja iga kord jalutan magamistuppa tagasi. Ja absoluutselt iga kord on siiber korralikult kinni. Puhas automatism.

Puldist ahju vaiksemaks panna polnud ma seni veel proovinud. Ootan põnevusega uusi arenguid.

 

Leave a Reply