Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Kuidas pabistada mõõdukalt

| 2 Comments

Kui olin 8aastane, sain ma osa klassinäidendis. Näidend rääkis putukate nääripeost ja mina sain suure musta mardika osa. Ilmselt olin ma sitasitikas, sest kuldsete tiibadega kuldpõrnika osa jaoks oli mu kostüüm liiga üleni must. Minu tegelaskuju tassis enda järel suurt musta pampu, milles olid kingitused teistele minusugustele luuseritele, kes ilusate putukate nääripeole ei saanud. Tagatipuks oli ainus peakate, mille mu tööga hõivatud ema mulle leida jaksas, must pigimüts, mille külge ta õmbles kaks tohutut tundlat. Nägin välja nagu Vana Testamendi põder.

Aga mitte välimus polnud see, mis mulle kõige suuremat peavalu tegi. Olin kohmakas ja häbelik maatüdruk, kes oli kogu koolieelse aja üksi mänginud, lasteaias ma ei käinud ja avalikku tähelepanu ei igatsenud. Klassis oli kaks last, kelle kõrvad alati punaseks läksid, kui neid küsiti – Tammelehe-poiss ja mina. Mõlemad punase pea ja lumekahvatu nahaga tegelased. Minu õnneks sain mina oma kõrvadele juuksed peale kammida, nii et teistele jäi mulje, nagu õhetaksid mul ainult põsed.

Mis te arvate, kuidas väljavaade esineda oma lumivalge naha, õhetavate põskede ja musta kostüümiga terve kooli ees laval mulle meeldis? Ei, see ei olnud mingi tavaline pabistamine – minus möllas selline megakogus hirmu, et näidendipäeval ma lihtsalt ei suutnud kooli minna. Kõht valutas. Jäin koju ja oksendasin. Vedasin kõiki alt, nagu mu õpetaja järgmisel päeval ütles.

Psühholoogid ütlevad, et pabistamine on positiivne stress, mis inimest enne mõnd olulist esinemist või tundmatut olukorda haarab. See on hea – laseb end kokku võtta ja endast parima anda. Kehv on lugu siis, kui stressi saab liiga palju ja sellele lisandub ebakindlus ja madal enesehinnang.

Minu lugu oli kehv kogu kooliaja. Käisin põhikoolis korvpalliklassis ja meie kaks treenerit tegid kõike muud kui toetasid enesehinnangut. Üks sõimas näo ees, teine alandas seljataga. Jaa, me olime mitmekordsed Eesti meistrid, aga meie enesehinnang oli kõrge ainult nii umbes kaks tundi pärast järjekordse tiitli saamist. Enamiku ajast toitus see ainult teiste – treeneri, õpetajate – sõnadest. Ebakindlus võttis mult julguse kogu kooliajal proovida, kas ma julgeks seekord laval suu lahti teha, ilma et kõik meeles läheks… Aju on hea koostööpartner – kui harjutad teda lapsest peale teatud mõttemustritega, siis hakkab see iga tundmatu olukorra ees saatma kehale ebavajalikult suurt hulka ärevust. Sa ei saa hakkama, lihtsam on põgeneda.

Kuidas sellisest ärevusringist üldse välja saada? Või täpsemalt: kuidas pabistada vähem, nii et stressitase jääb positiivseks? Minul oli selleks vaja lõhkuda kolm uskumust enda sees.

1 Sa ei ole piisav.

Seda teismeea traumat hakkas ravima tudengiaeg. Õieti õnnestus mul juba gümnaasiumi lõpus end nii palju kokku võtta, et suutsin pidada lõpuaktusel kõne, aga lihtsamaks hakkas siiski minema ülikoolis. Uude kohta minnes on üldse lihtsam oma identiteeti kohendada. Sain toanaabriks ja parimaks sõbrannaks K, kes oma vapra Võru verega oli kõige hulljulgem ja heas mõttes jaburam inimene, keda ma tolleks ajaks kohanud olin. „Küsida ikka võib,“ teatas ta, kui kõndis muretu elegantsiga piletikontrolli ära rääkima, et see meid ilma piletita sisse laseks – kui mainida vaid üht tema tavamustritest. Nagu hea psühhoterapeut, istutas K oma hoogsa julgusega minusse arusaama, et tal – ja temaga koos ka minul – on piisavalt võimet ja võimalusi tundmatutest olukordadest läbi ujuda. Tuleb vaid tahta ja peale hakata.

Vähe sellest – olin ülikoolis eesti keelt ja kirjandust uurides hakanud avastama, et mul tulevad päris ägedad jutukesed välja. Isegi ühe raamatu kirjutasin 2. kursusel. Nüüd, mil kirjutasin niisama, iseendale, mil keegi mulle hinnet ei pannud, sain oma oskuste arengut hinnata ise. Ja viimaks – olin hakanud tähele panema, et mu nahk pole lumivalge, vaid alabastervalge – ja see on ju hoopis teine tera. See kõik tekitas eneseusaldust.

2. Sa ei tohi eksida.

Täiuslikkuse vältimine võiks minu meelest olla lastevanemate ABC. See on väljastpoolt tuleva hindamisega tihedalt seotud. Laps õpib ruttu, et ta kõlbab vaid siis, kui keegi ütleb „tubli“, paneb „viie“, kui ta ei tee ühtegi viga, kui viskab palli korvi. See tõbi nimega „sa pead olema tubli“ oli mul lapsepõlvest kõvasti küljes – paljudel tublidel tüdrukutel on – ja loomulikult küttis see pabistamisärevust veel kuumemaks.

Kuni hakkasin noore emana lugema raamatuid, kus kinnitati, et eksimine on loomulik osa elust. Neid ei pea mitte vältima, vaid muutma oma suhtumist vigadesse. Mu ämm küpsetab imehäid kringleid. Kord unustas ta taignasse suhkrut panna. Kui siis külalised saia hammustasid, vakatas ämm hetkeks ja teatas siis: „Oi, unustasin suhkru panemata… ah, nii ongi põnevam!“

Suhtumise muutmine on imehea ravim. Kui mu poeg oli 8aastane, sõitsime koos Londonisse. Istusime lennukisse ja mina pabistasin. Mul oli lennuhirm, kõrgusekartus. Kui Boeing end maast lahti rebis, mootorid aina valjemalt undasid ja kõrvad lukku lõid, sosistas poeg mulle elevuses: „Nii äge!“ See mõjus otsekohe – mäletan oma mõtet seepeale: „Ah soo, seda võib ju ka nii võtta, et see on äge?!“ Sellest peale ei karda ma enam lendamist.

Kui küsida Ameerikas ettevõtlusega tegelenud noortelt, kinnitavad nad, et seal ei võta investorid tõsiselt ettevõtjat, kes pole läbi kukkunud. Samasuguse tervendava küsimuse küsis mu käest ühe prooviesinemise eel  õppejõud M: „Oled sa valmis läbi kukkuma?“ Jah, ma olen valmis läbi kukkuma – ja see on väga vabastav valmisolek!

3. Sa pead üksi hakkama saama.

Eestlastele pole loomuomane olla toetav. Meile meeldib olla naabrist parem: oleme kriitilsed kõige teistsuguse suhtes. Ei kiida heaks tundmatut. Me ei oska teha koostööd. Koolipsühholoog K, keda kord intervjueerisin, ütles: „Meie eesmärk peaks olema kasvatada oma lapsi mitte nii, et nad lööksid tulevikus läbi tihedas konkurentsiühiskonnas, vaid et nad oskaksid luua uut, koostööl põhinevat maailma.“

Siin jõuan olulise nüansi juurde, mis on minu jaoks ehk kõige tähtsusega pabistamise vähendamisel: koostöö ei pruugi olla suunatud vaid teistele, vaid ka iseendale. Eelmisel aastal avastasin teadveloleku meetodi. Selle järgi ei ole tõhus end rahustada levinud moel, a la: „Ma olen rahulik, ma saan igal juhul hakkama.“ Teadvelolek soovitab, vastupidi, öelda ärevust tekitavas olukorras endale: „Ma pabistan. Mu põsed õhetavad, pea on tühi, ma ei mäleta sõnagi, mida öelda tahan.“ Sel moel võib, veider küll, ärevustase langeda. Teadveloleku meetod – mindfulness – pole mingi uus kosmoseteadus, vaid vana teadmine idast. Ka läänes teatakse seda tegelikult, sellest võrsub näiteks Mark Twaini kuulus lause: „Julgus pole hirmu puudumine, vaid selle ületamine“. Mina täpsustaksin: hirmuga koostöö tegemine. Niisiis ütlen ma endale ärevust tekitava olukorra eel: „Ma pabistan. Mul on hirm. Vaatame nüüd, minu hirm, mida me siin koos ette võtta saame.“ Ja siis võib juhtuda, et hirm, mille ma arvasin olevat enda vaenlane, osutub hoopis mu abiliseks, mu heaks koostööpartneriks tundmatu olukorraga toimetulekul.

Nii on abi alati olemas.

Aga ega siis pabistamishaigus minust päriselt lahti lasknud ole. Sellesuvisel esinemisel Paide arvamusfestivalil tegin ma seda jälle: pabistasin nii, et pea oli mõtetest tühi. Sellest poleks ju muidu midagi, aga mina ju teadsin, kui palju tarku mõtteid mul enne esinemist oli!

Ja kui keegi minult praegu küsiks, kuidas pabistada elutervelt, soovitan ma tal kõigepealt lõhkuda usk neisse kolme müüti. (nõelaga kolm õhupalli katki)

Ja pöörata tähelepanu hoopis neile:

1. Sul on kõike piisavalt.

2. Eksimine on lubatud.

3. Elu kannab sind.

 

2 Comments

  1. Aitäh! Just seda oli mul praegusel hetkel vaja lugeda. Hingamine läks kohe kergemaks.

Leave a Reply