Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Lopuaktus_suur

Liikidest ja eneseusaldusest

| 2 Comments

Nädal tagasi sai ümber kaks aastat sessiõpet Luua Metsanduskoolis. Kuna minus on viimaste aastatega süvenenud vajadus tänu väljendada ja rõõm seda avalikult teha, siis ega ma seekord ka end tagasi hoidnud. Võib ju olla, et keegi mu häädest kaaslastest tahab selle tänulikkuse-asja peale veel kord vahel mõelda, sestap tõstan lõpuaktusel peetud kõne algkuju siia ka. Las ta olla siin tänuks ja ilmarahva rõõmuks. 

“Mu kodused küsisid paar päeva tagasi, mida ma siin koolis õpitust kõige väärtuslikumaks pean. Peale selle muidugi, et sain siin kokku nende ägedate inimestega, oma kursakaaslastega, kellest päris mitut nüüd oma sõbraks saan pidada.

Ma siis mõtlesin. Ja siin on kaks mu väärtuslikku õppetundi Luua-koolist.

I Liigid. Liigid. Liigid. Ehk siis kõigepealt puud ja õpetaja Aino Mölder. Ma tulingi siia suuresti puude pärast, sest ükskord elus tuleb ju ikkagi endale selgeks teha, kas kuusk on see, mis lühikeste okastega, ja mänd see, mis pikkadega… või oli see vastupidi. Ja selged nad nüüd on! Või vähemalt 70 liiki nendest. Kummardus õpetaja Ainole, kes on kahtlemata suur meister, nii teadmiste-kogemuste osas kui selles, kuidas neid teadmisi õpilastele edasi anda. Ma arvan, et igaühele, kes Luua-koolis  tema käe alt läbi käinud, tähendab see üldtuntud V-märk nüüd võidu ja rahu kõrval ka… mis puud?

Pärast puid tulid rohttaimed. Muidugi ei mahtunud mulle ühekorraga pähe need ligi 1500 liiki, keda Eestis leida võib… aga oma viiskümmend on neid siin peas nüüd ikka rohkem kui kaks aastat tagasi. Või tuleks öelda – südames? Sest õpetaja Evelin Saarva pühendumus on vaimustav! Ma arvan, et kui kokku lugeda need sammud, mida ta on oma õpilastega tunnivälisel ajal mööda Luua parki ja metsa ja lähiümbrust liike määrates teinud, siis tuleb see sammude hulk aukartust äratav. Ma usun küll, et tänu õpetaja Evelinile on meie silm, kõrv ja sõrm suunatud terasemalt loodusesse – soov, millega ta ikka oma kirju armastab lõpetada.

No ja siis linnud. Õpetaja Rein Kuresood pole küll praegu ilmselt siin saalis, aga kuna tema oskab lindude keelt, siis leidub kindla peale mõni mets-lehelind või punarind või, kes teab, vahest roohabekas, kes meie tänu talle edasi annab. Aitäh õpetaja Reinule inspireerivate loengute ja linnuhuvi äratamise eest! Küll ma ikka lähiajal lähen ja ostan endale selle binokli ära …. ja hakkan linnuvaatlejaks:-)

Liikide eest suur aitäh ka meie imetajate õpetajale Vahur Sepale, putukaõpetajale Tiiu Annukile, kalaõpetajale Elo Raspelile, madudemehele Vello Keppartile ja seenenaisele Külli Kalamees-Panile!

II Eneseusaldus. Ma ei arva, et ma siia kooli enesehinnangut tõstma tulin, aga kõigi nende matkade ja retkede, süsta- ja kanuusõitude, uppuja päästmiste, sukeldumiste ja esmaabi andmiste käigus oli taas põhjust endasse vaadata ja öelda: jah, sa saad kõigega hakkama, kui sa tahad. Ja ma arvan, et see on üks hea tunne, mis inimesel olla võib, olgu tal siis käes diplom või ärgu tal seda olgugi. Aitäh selle tunde tekitamise eest külalisõpetajatele Andrus Lehtmetsale ja muidugi meie oma kursakaaslastele Mariell Jüssile ja Rene Valnerile, kellest said ka meie kanuuõpetajad.

Kui ma kaks aastat tagasi sisseastumiskatsetel esseed kirjutasin, kirjutasin ma armastusest. Kui ma kaks nädalat tagasi lõpueksamiretke tegin, jõudsin ma jälle ringiga algusesse ja rääkisin – üllatus! – armastusest. Ja sestap on sümboolne, et tänagi siin kordan ma paljude lemmikloodusemehe Fred Jüssi sõnu looduse tundmaõppimise tähtsuse kohta: „Ei ole teadmist, ei teki huvi. Ei ole huvi, ei teki armastust. Ja mis on see elu ja inimene isegi siin ilmas ilma armastusteta?“

Sellepärast olen ma tänulik. Tänulik endale, et tulin siia loodust tundma õppima, ja tänulik teile, õpetajad, et aitasite meil sellel teekonnal selgust luua. Aitäh selle kõige korraldamise eest, kooli turismivaldkonna ja meie kursuse koordineerija Erle!

Ja et oma tänu kogu koolirahvale selgelt väljendada, võtan ma siin appi imelise numbrimaagia ja annan teada, et meie, loodusretkejuhtimise kümnenda lennu kümme lõpetavat retkejuhti – pluss Richard, kes liitus meiega lõpueksamitel – täname kõiki, kellega meil oli rõõm kokku puutuda, kümne purgi maheda ja magusa meega. Erle, anname selle magusa tänu Sinu kätte kos palvega, et sina koordineeriksid ka selle, et need purgid jõuaksid Luua kooli ja mõisahoonesse, raamatukokku, sööklasse ja ühikasse – igasse pesakesse, kus Luua kooli rahval iganes on harjumus koguneda. Soovime, et selle mee abil saaksid toimuma kümned – aga miks mitte ka kümme korda kümned – inspireerivad teejoomised ja lennukad jutuajamised teemal, kuidas teha nii, et õpe ja koolielu siin oleksid veelgi väärtuslikumad. Ma olen näinud, et minus ja mu kaaslastes on olemas teadmisi ja eneseusaldust, huvi ja armastust, ja me soovime, et kooli iga lõpetaja ja iga õpetaja saaks siit täpselt sellesama tunde.

Sest mis on see inimese elu ilma armastuseta.”

Ja meie ise ka, kümme naist (Leelo puudub, aga klassijuhataja on ka, leia ta meie seast!) Luua mõisa trepil, diplomid käes:

Lopuaktus1_suur

2 Comments

  1. no tõesti, olen rohekolla kirju. ilus kõne, ilus jutt aga ei saa tulla ilma tunneteta…no ja mis on inimene… ei miskit. nii et elagu armastus, keda on ikka tore kohata ja sisse hingata!!! kallistades Liina

    • Liina, mõtlesin siin ükspäev just meie ootamatule kohtumisele Luua mõisa ees enne toda kahe aasta tagust esseed. Roheline või kirju, eks nii pidi minema ja küllap nii ongi hää:-) Kallistan vastu ja loodan ikka suvel sinuga kokku saada, ootamatult ja oodatult.

Leave a Reply