Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Prygi2015_2

Kuidas me prügi korjasime

| 3 Comments

Soomaa prügikoristustalgutel käisime me juba eelmisel aastal, sellest sündmusest kirjutati leheski. Sel aastal sõitsime novembri viimasel laupäeval samamoodi Tartust Karuskose poole, ainult ilm oli sombusem. Ja rooli ei hoidnud seekord Sõdalane, vaid juhiistmel olin mina ja mu kõrval istus veel üsna uniste silmadega Poksija. 

Ma ei ole muidu väga suur koristamisfänn, aga kui on hea idee ja mõnus seltskond, siis koostoimimise nimel – väga äge. Soomaa jõgede puhastamisaktsioonil on sellest suvest alates mu jaoks veel üks boonus – saab süstaga sõita. Võibolla oli see argument otsustav ka Poksija jaoks, et ta kaasa tulema soostus. Muidugi olin ma talle peale pannud ränga kohustuse hariduse omandamise raskel teel, et kord kuus on õuesõppe päev ja halb ilm pole mingi vabandus, et minna metsa või rappa või jõele või kuhuiganes matkale või niisama maailma avastama. Ja küllap ajas teda Soomaa prügikoristust selle kuu õuesõppe päevaks valima seegi, et tal oli suvel sealsamas olnud jummala äge süstaõpetaja (sellest kirjutasin ma siin).

Ja nii me siis sõitsimegi vee peal, Karuskose – Riisa tiim, juhiks ootamatult kiiret tempot sisse võttev SUPlaud (fotod on Kareni ja Meelikese tehtud, aitäh!).

Prygikoristus2015

Esialgu oli jõgi täiesti prügivaba. Siis õnnestus minul leida üks oranzh õngekork (!) ja Poksijal poolik õllepurk. Seejärel saabus jälle totaalne prügi puudumise etapp – mis selles mõttes oli mõnus, et sai segamatult aerutada ja juttu ajada:) Kilekotte ja plastpudeleid nagu eelmisel aastal ei paistnud aga ikka kuskilt – mis on ju tore ka selles mõttes, et näitab a) paadimatkajate teadlikkuse tõusu ja b) eelmiste aastate prügikoristuste kauakestvat mõju.

Meie tiimi au päästis aga Karen, kes saabus lõpp-punkti Riisa silla all nagu väike ilus vanaraua-laevuke.

Prygi2015_2

Isegi plekist korstna oli ta jõe äärest leidnud.

Prygi2015_3

Kõige tummisem prügi selle aasta prügikoristuselt oli aga kahtlemata ajast ja arust monitor, mis ühel tiimil leida õnnestus. Jõgi on siiski täiesti vale koht vanade tehnikajubinate äraviskamiseks, eks ole!

Kuivakad seljast, natuke kuuma teed ja musta Muhu leiba ja juba me sõitsimegi koju tagasi.

*

“Seal olid imelikud inimesed,” poetas Poksija, kui pimeduses Tartu paistma hakkas.

“Mismoodi?!”

“No mingid… 50aastased. Minuvanuseid ei olnud ühtegi!”

“Jaa, 15aastasi näha polnud… Tead, seda väärtuslikum sinu osalemine oli. Nii teiste jaoks kui sinu enda jaoks. Ja isegi siis, kui sa praegu ei pruugi sellest aru saada.”

Aga ma arvan, et tegelikult sai ta ka praegu selle käigu tähenduslikkusest aru. Sest me rääkisime enne, miks üldse prügi peaks koristama. Ja ma andsin talle lugeda seda – hea, kui oled enne blogipostituse valmis kirjutanud, saab õigel hetkel viidata:) Ja ma olen kuulnud, kuidas ta süstasõidust sõpradele rääkinud on. Rääkis nii, et üks naabripoiss, umbes sama vana kui Poksija, aga poole lühem, tahtis hirmsasti meiega prügi koristama kaasa tulla. Aga kuna tema pole varem süstaga sõitnud, pidasime me novembrikuu ilma esmatutvuseks liiga külmaks ja ürituse iseloomu koolituse omast liiga erinevaks. Seepeale andis poiss pioneeri ausõna suveni eriti tubli olla – ehk siis saab järgmine kord kaasa mõnele lahedale koolitusele?

Pühapäeval andsid talgukorraldajad teada, et prügikoristuse käigus sõitsime kamba peale läbi 78km jõgesid. Soomaa jõed on nüüd ametlikult prügivabad, võivad voolata mere poole ja tõusta üle kallaste, ilma et suuremal hulgal kilet ja muud surmakraami endaga kaasa viiksid.

3 Comments

  1. Tujutõstev lugemine – tore, kui inimesed töökad on! Mu tuttavad, kes esimesel Teeme Ära kevadel jõeprügi korjasid, olid täiesti läbi kohale jõudes, sest prügi oli jube palju, kuhugi ei mahtunud lõpuks ära, sõuda oli palju raskem kui 6 tundi tagasi, kui nad alustasid..

    Aga mind hakkas huvitama, kas sügisesteks süstamatkadeks olid teil mingid erilised süstariided – vihmakindlate kombede moodi? Või on need ikkagi “harilikud koduriided” ?

    • Tore – ilmselt on matkajate ja kalameeste käitumises aastatega midagi ikka muutunud, et prügi hulk väheneb – ja see on vinge!:)) Meil olid seljas spetsiaalsed kuivülikonnad – neopreenist, peavad vett ja hingavad. Kaeluses ja käiste otstes lateks, säärte otstes sokid. Lisaks jalas suuremat vett pidavad jalanõud (neid vist nimetatakse surfisussideks) ja spetsiaalsed aerutamiskindad. Kogu varustus oli prügikoristuse korraldajate, Seakayaking Estonia poolt. Ja need on külma vee ajal möödapääsmatud:) Mul poeg üritas algul ilma kinnasteta aerutada – seda on pildil näha ka, kollases kombekas tegelane – aga see lõppes kiiresti sellega, et käed olid jääkülmad ja ta pidi kaldal kibekiireid õlaringe tegema, et sõrmed soojaks saada. Toimis!

  2. Pingback: Aer kätte igale lapsele ehk Keskkonnategu 2015 | Tuulemarjamaa

Leave a Reply