Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Koogist ja emotsionaalsetest hüpetest

| 0 comments

Küpsetasin kooki.

Mina: “Kuidas maitseb?”

Poksija: “Okei. Nooh… see pole väga magus.”

Mina (kurvalt): “Siis vist väga ei maitse ikka…”

Poksija (astub juurde ja kallistab. Soojalt ja nii, et ma saan sõnumist aru: pole hullu, et sa eriti küpsetada ei oska, sellest hoolimata oled sa täitsa okei ema).

Poksija on teismeeas. Olen viimase paari kuu jooksul tähele pannud massiivset murrangut ta emotsionaalses arengus (tõsi, neid murranguid siia- ja sinnapoole on seni olnud umbes sada, murdumise aeg ju:)). Nojah, aga viimane trend on, et ta on hakanud tähele panema teise inimese tundeid ja nimetab päris mitmekesise hulga  enda omi. Isegi selline mäng on tekkinud, et ta tajub vanainimese mälunõrkust ja toetab mind suht sõbralikult tähtsate asjade meeleshoidmisel.

See pole alati nii olnud – mu pojad pole sünnist saati emotsionaalses meistriklassis mänginud. Mäletan üht hetke nii umbes üksteist aastat tagasi. Kiikusime kodu aias ja minu kiigel läks üks kett katki. Kukkusin maha ja sain veel kiigelauaga vastu pead. Pojad olid seal juures ja kumbki neist ei tulnud mind lohutama. Miks, ahastasin ma? Kuidas mul nii hoolimatud lapsed on?

Nüüd tean – ja see võiks olla lohutuseks teistelegi – et tundetarkus vajab õpetamist. Ettenäitamist eeskuju kaudu. Eriti lapse puhul, kelle loomus on plahvatusohtlik nagu mustlase püss. Ju siis tollases eluperioodis olin ma liiga palju iseendaga hädas, et polnud minust suurt hoolimise ja toetamise eeskuju.

Selle praeguse tundetaibukuse ühe mõjutajana ei saa ma mainimata jätta koduõpet. See õppimise vorm on kinkinud mulle ja Poksijale palju aega olla koos. Koos lugeda. Koos arutleda, kas tõesti võib ronga tiibade siruulatus olla üle 1 meetri või kus peab õppima ja milliseid oskusi omandama, et saada elukutseliseks sõjaväelaseks Eestis ja mida nõutakse selleks USAs. Koos geograafiamänge mängida. Koos nuputada, kuidas neid ruutvõrrandeid siis ikkagi koostada. Ja miks neid koostada. Koos süüa teha ja poenimekirja koostada. Koos arutada, miks võiks uksel värvi maha võtta ja kuidas ta seda saaks teha. Koos tema toa remondi jaoks eelarvet koostada. Koos arutleda, kas tõesti on õige kirjandil hinnet maha võtta, kui sisu on loominguline, aga esineb komavigu. Koos mingeid minu äriideid arutada. Koos reisimisest unistada. Meil on võrreldes kooliajaga hoopis vähem pingeteemasid – kas sul on juba õpitud, kas sa siis matat kuidagi parema hinde peale ei saaks, õpetaja oli e-kooli märkuse pannud, aeg on magama minna, aeg on tõusta, muidu sa ei jõua…Nagu üks rongilejooksmine kogu aeg!

Kuna meil on nüüd käes väärtuslik valuuta – aeg – saame me hoopis pingevabamalt päevaplaani ja õppekavasse suhtuda. Ja loomulikult on mul aega ja võimalusi mudeldada mõistlikku probleemilahendust ja tugevate tunnete kontrollimist – noh, neil kordadel, kui ma sellega ise hakkama saan. Paljudel kordadel saan, sest ka minu tunnetevalitsemisoskused on teinud aja jooksul tubli arenguhüppe. Lapsed õpetavad. Ja kui ei saa hakkama, on mul võimalik andeks paluda – ja seeläbi tal kogeda lasta, kui tähtis on oskus andeks paluda ja andeks anda.

Muidugi ei tähenda see, et meil konflikte pole. Oh, meil on palju eriarvamusi – arvutikasutuse, värske õhu vajalikkuse ja krõpsude mittevajalikkuse osas. Mul on hea meel, et ta julgeb mulle oma arvamust teada anda (okei, seda võiks teha vaiksema häälega, siis ma kuulen rohkem:)). Ta teab minu seisukohta neis kõigis ja mõnes asjas on meil kokkulepped ja mõnes asjas panen ma bitchi ja olen kehtestanud “täiesti ebaõiglased” reeglid. Ta lepib nendega, sest ta teab, et harmooniline eluviis on ema kiiks ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Nagu mina lepin mõne tema kiiksuga, mida ta suurt muuta ei saa. Vähemalt kiiresti mitte.

Kõige selle juures on ikka tore tunne küll, kui su poeg, kes alles mahtus sulle sülle, tuleb võtab sul ümbert kinni, laseb sul nina vastu oma õlga suruda ja mõjub sama soojalt ja rahustavalt nagu Gibraltari kalju. Olgugi et see kook seekord (jälle) väga magus ei tulnud.

 

Leave a Reply