Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20160120_171738

Käisin põhjas

| 3 Comments

Olen viimaste nädalate jooksul käinud füsioteraapias. Parem õlg tegi liiga – üks matkal saadud kerge vigastus, mis igapäevaelus jäi märkamatuks ja tunda andis ainult siis, kui võimeldes oli vaja käsi ülalt selja taha venitada. Aga ma ei tahtnud, et ta seal oleks, ja seda arstlikku kirjeldust olukorrale – “ülemine rotatsioon häiritud” – ma kah ei tahtnud. Nüüd on kõik jälle korras, võimlemine aitab ikka. Lisaboonus oli, et füsioterapeudiga jõudsime neil sessioonidel rääkida ühest ja teisest, täna näiteks sukeldumisest. 

Ehk siis käisime kursusega eelmisel nädalal vetelpäästeõppustel. 5 tundi Auras ei tee meist kellestki muidugi vetelpäästjat, aga üht-teist me õppisime. Näiteks külili ujuma – vajalik oskus, et väsinud või kustunud tegelast veest välja saada. Aga minu isiklik edenemine on hoopis see, et nüüd lõpuks olen ma põhjas ära käinud.

Ma polnud seni basseini põhja kätte saanud. No lihtsalt ei jõudnud põhja enne, kui vesi üles lükkas. Nüüd korraga oli see käes, võisin korjata põhjast rõngaid ja pinnale tuua rümpasid. See rümp polnud muidugi muud kui vetelpääste õppevahend, pea ikka kenasti küljes, ainult jäsemed puudusid.

Minu füsioterapeut ütles, et veehirm on talle tuttav lugu. Et neil selgub sageli, et inimesele on määratud veeteraapia, tema aga pole nõus basseini ääres olevast torust lahti laskma. Ja et ka tema ise pole suutnud kunagi põhja kätte saada ja et sukeldumine ja snorgeldamine on samamoodi hirmu tekitavad.

Kui me seal basseinis vetelpäästjateks hakkasime, ütles treener korraga: “Nii tubli kursus, kõik julgevad nägu vette panna!” Mis asja? Kas seesinane asjaolu on siis äramärkimist väärt? Meie puhul, kes me oleme täiskasvanud inimesed? Eriti mõeldes, et me oleme täis tahet inimesi veele ja metsa viia… kas see pole mitte eeldus, mitte eriline vägev julgustükk? Võibolla on veepelgus osa tavalisest eestlasest. Ja-jaa, ma tean, siin tahad sa vastu vaielda, et Eestis saavad kõik lapsed juba vähemalt 10 aasta jooksul koolis kohustuslikus korras ujumise algõpet, aga siin teen ma kiire liigutusega su väite katki, korrates sellesama treeneri sõnu: “Ujumistrennis on küllalt lapsi, kes keelduvad kursuse lõpuni nägu vette panemast.”

See, et kuskil keegi saab ainekavas teha linnukese “Ujumise algõppe” juurde, ei tähenda kaugeltki, et kõik nüüd ujuda oskavad või vett armastavad.

Ah, mis sest veest. Ma tahaksin, et eestlaste hulgas oleks rohkem ägedaid isiksusi. Säravaid tegelasi, kes ajavad julgelt oma asja ja kes ei pinguta, et mahtuda halli tsooni, mujalt ette pandud raami, sellesse normatiivsesse keskmisse. Kel pole nii palju hirme. Kes viitsiksid olla omamoodi, julged ja vabad.

Eile, kui Poksija Rakveres oma inglise keele proovieksamit tegemas käis, kohtusin ma tema koolis sellistega, kes julgevad mõelda ja tegutseda raamist väljas. Seal linnas on seda vaba vaimu aimata. Ja mitte ainult selles vaimustavas kuusepuus, mida iga eestlane esimesena Rakvere kohta nimetada teab.

20160120_171738

 

3 Comments

  1. Ma tean seda ujumise algõpet küll, isegi lapsena ujumiskursustel käinud, aga vabalt ei uju. Suviti keskmaa-inimesena kuhugi ujuma sattudes loen iga kord tõmbeid – mitu tõmmet eelmisest ujumiskorrast rohkem suudan teha, ilma jalgu põhja panemata. Ja siis igal varasuvel hakkan otsast peale.
    Aga eelmisel aastal sain teada, et Auras korraldatakse “vanainimeste ujutamist” ehk siis ujumiskursusi täiskasvanutele. Mul üks tuttav käis seal, neil oli selline 25-30+ vanuses grupp, 4 inimest. Ujumist selgeks selle ajaga küll ei saanud, aga palju kindlamaks ujujaks sai ta küll, ise jäi rahule igatahes.
    Peaksin vist ka millalgi üle käima, sest kui lapsed käivad ujumise algõpet saamas, selle eest pannakse ka tunnistusele kehalise hindeid – minu lapsed on nii nelju kui viisi saanud, aga ujumisoskused minu meelest endiselt nõrgad.
    Seega – kes peale oma vanemate peaks neid ohu korral veest päästma minema? Selle peale mõeldes peaks paljud vanemad oma ujumisoskusi lihvima, sest ega siis suvel lastega vetelpääste-randadele ainult lootma jääda ei saa. Käiakse ju järvedes ja karjäärides ja neid kohti leidub Eestimaal palju. Ja üldsusele promotakse pigem “ära lase purjus sõpra vette”, mitte “mõtle, kas su lastel oleks sinust rannas abi?”

    Ja tore, et vetelpäästjaid juurde tekib :)

    • Oh, see on väga väärt küsimus emadele-isadele: Mõtle, kas su lastel oleks sinust rannas abi? Kui ma enda peale mõtlen, siis meie peres oleks vastupidi – mu noorem poeg on kolm aastat käinud ujumistrennis ja tõesti oskuslik ujuja. Vanem saab ilmselt ka hakkama. Aga ma mäletan küll seda pinget endas, kui nad veel väiksed olid ja me rannas olime – ma ju teadsin, et ei oska midagi teha, kui midagi juhtuma peaks. Lootsin välistele vahenditele, aga on ju selge, et mingile vahendile lootmine viib fookuse enda oskuste pealt eemale ja hoopis suurendab riski.
      Selle teema võiks ajakirjas ka üles võtta ja vanematelt küsida, kuidas neil ujumisega suhted on:-)

  2. Pingback: Kustuta kirju! | Piparmynditee

Leave a Reply