Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP7987

Van, Vansterdam, Vihmalinn

| 0 comments

Mõned Vancouveri hüüdnimed on lihtsad. Van on mõistagi lühend ja Vihmalinn (Rain City või Raincouver) tuleb loomulikult asjaolust, et siin sajab talv läbi. Kui küsida mõnel pilvisel septembripäeval mõnelt kohalikult, et kuidas selle vihmaga siinkandis siis ikkagi on, võib too ohates silmi pööritada ja kinnitada, et “ma ei imestaks, kui nüüd hakkabki sadama ja kallab märtsini välja”. No et vaadake, kuidas me siin kannatame, siin ilusas Briti Columbias. BC slogan, mis on ametlikes dokumentides linna kirjeldanud juba aastast 1964, on “Beautiful British Columbia”. Seda ei saa kuidagi unustada, sest see kordub igal siin provintsis välja antud autonumbrimärgil.

License_Plate_British_Columbia_RMS

Wikipedia teatel sajab siin novembri ja märtsi vahel tõesti palju, umbes 200 mm kuus. Võrdluseks: Eestis sajab kõige rohkem juuni ja novembri vahel, keskmiselt 70 mm kuus. Eestis on sademete maksimumiks aastas on olnud 1158 mm, Vancouveris lubab statistika 1199 mm aasta keskmiseks. Mis meisse puutub, siis siiani olen näinud kaht vihmast ilma. Täna näiteks on 13 kraadi sooja ja sademeid oodata ei ole. Aga eks meil ole vihmakeebid ja joped ikka kenasti olemas:-)

Aga Vansterdam? Ahaa, selle tajumiseks pole vaja muud kui kesklinna tänavatel pisut ringi jalutada. Nn Ameerika Amsterdamis pole kuidagi võimalik ringi käia, ilma aeg-ajalt kanepipilvekesi läbimata. Ametlikult on BCs kanep lubatud meditsiinilistel eesmärkidel. Ja kuigi selle tarvitamine meelelahutuseks on lubatud vaid nn kohvipoodides ja mujal võiks selle eest trahvi saada, siis tegelikult on Vancouveri politsei rohelisesõprade suhtes ülileebe. Minu inglise keele õpetaja, Iiri päritolu ja ülivabameelne Sean seletab seda praktilise suhtumisega: marihuaanalaksu all tegelased ei lärma ega tülita üldjuhul möödakäijaid. Istuvad niisama maas ja on õnnelikud (“just relaxed“, ütleb Sean). Peale selle on Kanada peaminister Justin Trudeau lubanud, et 2017. kevadel kuulutatakse kanep üle kogu Kanada legaalseks, tarvita mis eesmärgil tahad. Vastupidised lood on siin aga alkoholiga – selle avalik tarvitamine on Vancouveris rangelt keelatud ja politsei hoiab pudelitel teraselt silma peal – sest purjakil tegelased on teadupärast lärmakad, agressiivsed ja tüütud.

Sean on hea näide kanadalaste liberaalsest suhtumisest ellu ja asjadesse: inimesel peab olema võimalus valida, siis saab ta olla pingevaba ja temaga on võimalik koos toimida.

Vancouver on aastaid olnud maailma kõige elamiskõlblikemate linnade topis. Mulle on siin esimese kuuga silma hakanud näiteks see, et:

  • siin on äärmiselt palju rohelust. Kesklinn on küll kõrghooneid täis, aga nende vahel kõndides on mõni park, aiake, roheala, rand või vähemalt puiestee ikka käeulatuses. No kasvõi see kuulus Stanley park ja sinna ja selle ümber kulgev Seawall ehk mereäärne jalutus- ja rattatee. Mulle meeldib ka see, st keset kesklinna võid sa kohata imelisi puid, näiteks Ginko Bilobat ehk vana hõlmikpuud. Avastasin ta teel raamatukokku ja ootan nüüd huviga, millal sel imepuul viljad valmis saavad, maha kukuvad, mädanema lähevad ja hakkavad levitama lõhna, mida võrreldakse koerasita ja värske oksega;
  • erilist tähelepanu pööratakse prügikoristusele. Parkides võib tihti näha terveid brigaade, kes korjavad suitsukonisid ja muud rämpsu. Konide korjamine on üks osa Vancouveri soovist püsida roheliste suurlinnade esireas – linna ametlik eesmärk on saada aastaks 2020 maailma rohelisimaks (loe: rajada ja hooldada rohealasid, vähendada prügitootmist (zero waste), vähendada linna sõltuvust fossiilkütustest, olla innovatiivsed ökoloogiliste ehitiste rajajad ja rahastajad, arendada kergliiklusteid ja soodustada ühistranspordi kasutamist, kindlustada linna kui rohelise ettevõtluse meka staatust) linnaks;
  • kesklinn on väga kasutajasõbralik. Siin on keeruline eksida, sest põhjasuund on kogu aeg näha – mäed paistavad põhjasuunast ja info on lähedal;
  • sõbralik suhtumine kaasinimesse. Ma ei räägigi sellest, et kui bussi siseneb lapsevankri või ratastooli lükkaja või lihtsalt armas puhas vanainimene, tõusevad bussi esiridades istujad vaat et üksmeelselt püsti ja pakuvad istet / kohta vankrile; tähelepanuväärne on hoopis see, kui tänavakoristusauto peatub seniks, kui sa oled temast mööda kõndinud. No et jumala eest mõni sügisleht auto alt sulle pihta ei lendaks. Ootan huviga, mis saab autosõidust siis, kui tänavatele ilmuvad poriloigud;
  • loodus on lähedal. Seda olen ma hõisanud siin igas postituses, kui mõnus on siin linnalähedasele matkarajale jõuda. Ja loomad käivad siinsete urban hike’idega kaasas. Mõni päev tagasi English Bayl kalaretkel käies tegin ma täitsa möödaminnes ka selliseid võtteid, peaosas Mr Harbour Seal ehk eesti keeli randalhüljes. Ujus teine koos sõpradega merelt tulevate paatide ümber keset kesklinna sadamat. No vaadake seda etteheitvat pilku tegelase silmis: kus minu kala on siis?! Täpselt nagu meie Obama, kui ta solvunud on!

IMGP7987

Või siis see kena kaaren, va valgelind, kes nädalatagusel Quarry Rocki retkel meil piknikukülaliseks käis, häälekalt kraaksudes, sugulasi kutsudes ja oma osa nõudes.

IMGP7839

Või siis need Kanada lagled Stanley pargis – neid on siin muidugi nii palju, et tundub ruumi raiskamisena nende olemasolu üldse mainida; kui mul siin tegevtoimetaja oleks, kärbiks ta selle lõigu ilmselt välja:-)

IMGP7553

Näe, libisesingi osavalt tagasi loodusradadele… ups, lähen kohe tagasi linna:-) Niisiis, kiituse tasakaalustamiseks ka sellest, mis paha, sest loomulikult ei ole ka siin linnas kõik kenasti libe nagu lutsukala, ärgu arvatagu! Siin on ka

  • väga palju kodutuid ja kerjuseid. Kesklinna tänavatel näeb neid sama tihti kui kohaliku McDonaldsi ehk Tim Hortonsi kohvipoekesi. Mõned teevad muusikat, mõni koob, mõni kõksib jalaga palli, enamik aga magab või istub või nurub niisama toetust. Ja toetust nad ka saavad – suures linnas leidub ikka möödamineja, kes kerjusele mündi või lõunasöögi ulatab. Kaastundlik märkamine on siin loomulik;
  • kuritegevust ja pettust. Kohalikest uudistest leiab ikka teateid sellest, kuidas keegi on kuskil noaga vehkinud või laiba leidnud. Üksvahe ei olnud ma nõus läbima üht lõiku teekonnal kohalikku SkyTraini peatusse enne, kui Sepp mulle survival-taskulambi oli andnud, õpetanud, kuidas sellega paha silmist pimestada ja sõnad peale lugenud, et vaat selles kohas küll head tüdrukud pimedas ringi ei liigu – aga siis avastasime kodulähedase bussi, mis mugavalt sellest kohast mööda viib, ja probleem oli lahendatud;
  • hoolimata roheliste punktide püüdmisest leidub siin ohtralt piirkondi, mis on prügiga üle puistatud. Metropoli värk – kui kesklinna jõuabki korras hoida, siis Suur-Vancouveri suburbides läheb lihtsalt pikalt aega, enne kui uustulnukad südamest kanadalaseks muutuvad. Ja ega ma tegelikult täpselt ei tea ka, mis see kanadalaseks olemine tähendab. Minu käest on siin sageli küsitud, millised on eestlased – no mida meie kohta üldistavalt öeldagi? Ükskord vastasin näiteks väheke reklaamimaiguliselt, et me oleme “very hard-working nation“… ja sain kohe Triinu käest, kes ettevõtjana Eesti töökultuuri hästi tunneb, vastu päid ja jalgu. Et kui temal on Eestis suuri raskusi tööliste leidmisega – igaüks tahab vaid suurt palka, tööd aga teha ei oska ega taha – millest ma siis räägin?!
  • kallis elada. Põhjalikumad järeldused toiduhankimise vallas alles küpsevad, aga seni tundub, et liha ja piimatooted on hullumeelselt kallid, aga õnneks on puu- ja juurviljad on meie kodupoes üsna soodsad ja neid on suur valik. Näiteks avokaadod on täiesti taevalikud ja tomati-avokaado-lehtsalati-kurgisalat on meil siin igapäevane, kusjuures panen tähele, et salatiportsud taldrikutel aina suurenevad. Ja teinegi tähelepanek – siin on saanud minu jaoks täiesti teise tähenduse saanud sõna organic, sest mõned non-organic toiduained näevad juba välja sellised, nagu oleksid nad tehtud vanadest kilekottidest. Ja kui juhtud ostma mitte free-range kanade mune, siis otsi rebu mööda valget taga, mitte ei näe värvierinevust…

Ühe linnapildi leidsin ka – näete, me ikkagi käime siin kesklinnas!

IMGP7575

Leave a Reply