Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP8138

Nüüd ma siis õpin kirjutama

| 0 comments

Kirjutan iga päev ühe loo. Vahel on see nagu sissekanne päevikusse, vahel ülevaade loetud artiklist, vahel essee. Aga üks on sama – nad on kõik inglise keeles. Nüüd ma siis õpin kirjutama inglise keeles ja mul on abitu tunne. Nagu kaheaastasel, kes ei leia neid täpselt õigeid sõnu. Mis sõnu – ma pole end siiani pühendanud sellesse sõnadetagusesse salateadmisse sellest, kuidas inglise keele rääkijad tegelikult neist sõnadest lauseid teevad. Selliseid lauseid, mis kõlbavad kirja ka panna ja mida oleks lahe ja muhe lugeda.  How English works. Nüüd ma siis õpin seda.

Lähemad sõbrad juba teavad, et meie Kanada-seiklus algas nii, nagu korralikud seiklused algama peavad: totaalse jamaga. Ehk siis seiklusturismi kursus, millele olin end kirja pannud ja mis pidi olema minu siinolemise teljeks, jäi Kanada Turismikolledži poolt avamata. Palun väga, terve Kanada peale ei leidunud vajalikku 30 inimest, kes oleksid hirmsasti tahtnud sel sügisel seiklusturismi õppida! Olin muidugi tige ja mossitasin, kuni otsustasin võtta seda võimalusena ära tabada, mida teha võõral maal siis, kui ühtegi kohustust ei ole. Pealegi maksis kolledž tagasi selle üsna suure õppemaksu, mille ma juba neile maksnud olin ja mis nüüd meil siin rahulikult pool aastat ära elada lubab.

Siin ma siis olen, varsti juba kaheksandat nädalat. Avastan linna ja loodust ja inimesi. Tööd üldse ei tee! Kui me paar nädalat tagasi naistega kajakiretkel käisime, siis oli pilt selline, et meie Nadinega (kes on sakslanna) olime pikalt ees, seevastu Marin (kes on jaapanlanna) ja Remy (kes on Taiwanist) hõljusid meist kaugel eemal omas rütmis. Arutasime Nadinega asja ja leidsime eneseirooniliselt, et nemad seal naudivad, teevad pilte ja imetlevad ümbrust, meie aga anname aina hagu ja higistame. Lollid eurooplased, muud ei ole kui töö ja töö! Nagu muud peale rügamise ilmas polekski!

Deep_Cove3

A päris nii ka pole, et ma midagi ei tee. Võtsin endale aega keeltekoolis inglise keelt õppida – kus seda siis veel teha kui mitte siin, kus see igalt poolt sulle kõrva ja naha vahele poeb. Minu inglise keel on meie peres teatavasti kõige khm… ütleme, omapärasem, igasugu nalja on siin sellega saanud. Eriti hääldusega. Näiteks lugu sellest, kuidas ma esimest korda keeltekooli uksest sisse astusin. Et siis avan ukse ja otsekohe haarab keegi Eriti Aktiivne Mehhiklane mul ümber kinni – kust-sina-oled-oo-eesti-pole-kuulnudki-kallistame-ka-teeme-pilti! Ja pärast istun mina siis koolidirektori juures ja kirjeldan, kui sõbralikud tudengid siin tunduvad olevat ja näe, kuidas vastu võeti. Ja kui jõuan selleni, kuidas mehhiko kaastudeng gave me a hug, muheleb härra direktor kelmikalt ja küsib süütu näoga: “Really, did he give you a hog?” 

Keeltekoolis jõudis mulle ühel hetkel kohale, et ma tahan osata inglise keeles lugusid kirjutada. Matkamisest ja loodusest ja, palun väga, sellest täiesti tundmatust ja eksootilisest Eestist näiteks. Ja kirjutamist ma nüüd siis õpingi, õpetaja, õpikute ja online-programmi abiga. Raske on, aga rasket tööd me, eestlased, ju armastame:-)

Sellest, kuidas tundub Eesti siit kaugelt vaadates, kirjutan järgmisel korral, aga täna tahan teid hullutada fotodega oktoobrilõpu Vancouverist. Ma ei ole kindel, milliste liikide / sortidega täpselt tegu – need kõige puna-punasemad on ilmselt suhkruvahtrad… või siiski punased vahtrad? Või kämmalvahtrad? Puha määramata mul! Kui keegi lennult ära tunneb, olgu lahke ja kirjutagu:-) Igatahes leegivad need siin üle terve linna, igas pargis, majade ees ja alleedel; punased, lillad, oranžid… Ja roheline ikka kenasti taustaks:-)

IMGP8138

 

IMGP8111

 

IMGP8120

 

IMGP8127

Ja lõpuks näide majaomanikust, kes hoidis nutikalt kokku ega kulutanud majanumbri ostule sentigi – no juhul muidugi, kui ta teeb hekikujundustööd ise ega maksa aednikule… Kusjuures see maja asub tänaval, mille nimi kõlab nii, nagu oleks tegu Elva aedlinnaga: Talismani avenüü.

IMGP8144

 

Leave a Reply