Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

IMGP8038

First Nations

| 0 comments

Kaugelt vaadates tundub Kanada olevat riik, mis suhtub austusega oma päriselanikesse ehk indiaanlastesse, inuiitidesse ja mestiitsidesse. Enne siiasõitu oli minu jaoks sümpaatne juba see, kuidas põliselanikku siinmail nimetatakse – ikkagi First Nations, mitte nagu naaberriigi kasutatavad laialivalguvad American Indians, Indigenous või Aboriginals. Tundus, et siin võib leiduda rohkem lugupidamist. 

Ja oli ju Kanada esimene, kes siin mandril vabandas oma põliselanike ees – 2008. aastal tegi seda toonane peaminister Stephen Harper. Aasta hiljem avaldas oma visiidil Kanadasse ka paavst Benedictus XVI “kurbust piinade üle, mida põhjustas osade kirikuteenrite põlastusväärne käitumine… ja toonitas, et ühiskonnas ei või kuritarvitamist sallida». USA vabandas indiaanlaste ees 2010 – ja küllap lugesid poliitikud seejärel selle “tüütu vabandamiste seeria” siis lõppenuks.

Paavsti piinlikkusehetke põhjuseks olid muidugi need kuulsad koolid, mis riigi mahitusel ja kiriku kontrolli all 160 aasta jooksul olid “indiaanlaste ühiskonda integreerimise” põhivahendid. See koolivõrk toimis Kanadas aastatel 1831 kuni 1996 (!) ja neis koolides “õppis” üle 150 000 inuiidi, indiaani ja mestiitsi lapse. Niipalju kui ma siin kohalikega termini residential schools jutuks olen võtnud, vangutavad nad kõik pead. Riigis tekkis suur skandaal, kui hakkas läbi tilkuma, et need 132 internaatkooli, kuhu lapsi sunniviisiliselt veeti, olid tegelikult riiklikult heaks kiidetud orjatöö, vaimse, etnilise, füüsilise ja seksuaalse vägivalla keskused. Kiriklik kool üritas pekstes, vägistades ja rahvust mõnitades lapsukestest “normaalse valge ühiskonna” liikmeid teha… Ega eriti räägita, mis sai neist “õpetajatest” kes oma keelt rääkivatele lastele nõelu keelde surusid või neid voodi külge kinni sidusid, aga neist lastest said igatahes kahjustatud psüühikaga täiskasvanud. Viimane kool suleti alles 20 aastat tagasi, nii et suur osa praegusi parimas eas indiaanlasi peavad praegu tegelema koolikahjustustega oma peas. Nende trauma on kestnud mitmeid põlvkondi.

Ja kuidas nad siis oma kahjustustega tegelevad – on teada, et u 1,4 miljonist inimesest, kes viimasel rahvaloendusel end First Nationsi hulka kuuluvaks on tunnistanud, on umbes kolmandik töötud. St siis kolmandik tööealistest. Et umbes pooled neist elavad linnades ja pooled reservaatides. Osad reservaadid on linnades – olen näinud üht, mis asub Vancouveris, otse Stanley pargi vastas lahekaldal, odavad koledad barakid üksteise kõrval, ja teist, mis asub White Rockis. Pime, valgustamata ala keset linnatulesid – aga kahtlemata magusad kohad kinnisvaraarendajatele! Teised reservaadid on kaugemal põhjas. Satistika ja ajakirjandus ütlevad, et elutingimused neis on jubedad, oodatav eluiga lühike ja vaesus suur. Spetsiifiline joon on kõrge enesetappude protsent – reservaatides pole muuhulgas harvad ka laste enesetapulained. Arstiabi on kaugel. Reservaatide probleem on puhas vesi – kuna paljud neist asuvad kaugel, on ainus võimalus veetsisternid…. või veekogud. Ja siin on ka üks põhjus, miks jõgede saastamine naftakompaniide poolt on indiaanlased nii Kanadas kui USAs tagajalgadele ajanud; indiaanlased ise ütlevad, et nad on praegu kõige aktiivsemad keskkonnakaitsjad. Peale looduseusu on puhas vesi neile elu ja surma küsimus.

Jah, indiaanlased said oma kannatuste eest kirikukoolides kompensatsiooni – u 12 miljoni euro suurune kompensatsioonifond loodi tolsamal 2008. aastal. Indiaanlastele makstakse sotsiaalabi ja noori, kes suudavad ameti- või kõrgkooli välja murda, toetatakse… No ja see teeb osadel valgetel siin muidugi meele mustaks.

Jahtun vahepeal maha ja näitan Kanada põliselanike kunsti.

IMGP8038

IMGP8040

Ja midagi moodsamat indiaani verd kunstnikult Lawrence Paul Yuxweluptunilt; maali nimi on Killer Whale has a Vision and Comes to talk to me about Proximological Encroachments of Civilization in the Oceans.

IMGP8046

Eelmises postituses vihjasin, et too imekaunis Sea-to-Sky maantee on seotud indiaanlastega (rumal lause muidugi, sest milline killuke sellest maast ei oleks seotud indiaanlastega?). Aga too lugu juhtus hiljuti, siis, kui Vancouver pingutas, et jõuda olümpiamängudeks ikka kenasti ära laiendada Whistlerisse viiv tee. Kiire oli, ja suured rahad olid taga. Ja siis algas kurikuulus Eagleridge Bluffs case – ehk seltskond indiaanlasi istus teedeehitajatel ees ja nõudis, et teed ehitataks Horseshoe Bay kohalt mitte üle mägede mineva sillana, vaid tehtaks tunnel. Et rasked tee-ehitusmasinad ei rikuks õrnu ökosüsteeme mäel. Protestijate juht Harriet Nahanee võeti kinni ja saadeti kohtu alla. Indiaaniproua oli sellal 71 aastat vana ja õrna tervisega. Aga kõva kui kivi – keeldus protestimise pärast vabandamast ja seepeale saadeti ta vanglasse – kusjuures miskipärast meeste omasse. Õnnetu lugu, sest vanglast olid võimud sunnitud Harrieti viima haiglasse, kus ta suri. See kõik juhtus väheke enne rõõmsaid olümpiamänge Vancouveris ehk aastal 2007.

Kaks nädalat tagasi püstitati Haida Gwaii hõimurahva ettevõtmisel Vancouveris Ellujääjate tootemisammas (Survivors Totem Pole). Nad ei taha veel minna, ütlevad nad, ja neis on lootust. Hetki sellest saad piiluda siit.

Siin see siis on, see tolerantne Kanada. Kurb, aga nagu ikka, pole asjad nii, nagu nad näivad. Vabandamisest ja ilusast nimest ei piisa. Kui Justin Trudeau eelmisel aastal peaministriks sai, kinnitas ta, et tema jaoks pole tähtsamat teemat kui suhted põlisrahvastega. Ilusad sõnad. Nüüd on käes tõehetk: aina kuumenevad pinged Dakota Access naftajuhtme ehituse ümber USAs Standing Rockis, lisaks sellele on Kanada valitsus lubanud anda 19. detsembriks oma otsuse, kas nn Kinder Morgani naftajuhet siin Kanadas laiendatakse; need on täpselt need teemad, mille etteotsa põlisrahvad praegu astunud on. Ja nüüd on indiaanipealikud kustunud Justin Trudeaud avalikult näitama, et suhted indiaanlastega on talle tähtsad – no nii, Justin, kas sa siis ütled ei Kinder Morgani laiendusele (muide, täna oli Vancouveris selleteemaline meeleavaldus) ning mõistad hukka Dakota Access naftajuhtme?

Kanada lihtsalt ei oska indiaanlastega midagi peale hakata. Eriti nüüd, kus sisserändajate hulk on siin meeletu – näiteks siia, Surreysse, pidada saabuma 1000 põgenikku päevas! Valge rass hakkab jääma vähemusse, Kanada muutub aina kollasemaks. Tulijad toovad kaasa oma kultuuri, kogemused ja maailmavaate ning ühel hetkel hakkavad siin domineerima need. Maailm teeb aina tiire.

Minu meelest on indiaanlastel ja eestlastel midagi ühist. Mitte ainult see rahvaarv ja parandamatu hääbumine (1,4 miljonist u 800 000 on indiaanlased, ülejäänud inuiidid ja mestiitsid). Me hoiame oma tavadest kinni, aga indukad on siin meist kõvemad tegijad, sest assimileerimise surve neile on olnud palju tugevam kui meil seal, tillukesel külmal maalapil. No meil pole ka nii palju rikast ookeani, nii lopsakat metsa ja maavaradest pungil maad ümber kui siin…. õnneks, sest teatavasti teavad maailma suured ja rikkad rahvad ülihästi, kuidas loodusvarasid rahaks teha.

Vabandamisest ja ilusatest nimedest siinjuures ei piisa.

Leave a Reply