Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

20150905_194221

Tee veel

| 0 comments

Kõige mõnusam oli tagasitee. Sättisin selle nii, et sain kell 19 Lemmjõe keelemetsast tagasi Karuskose poole sõitma hakata. Päike loojub kell 20.05. Kell 19.30 jõudsin Raudna ja Lemmjõe ühekssaamiskohta ja siis hakkas pihta. Sõit loojangusse. Natuke nagu suveõhtutel siinsamas vee peal, aga oma nüanssidega. Lõhnad ja värvid on hoopis küpsemad. Panin aeru käest ja tegin vee peal tassikese teed. 

Kui loojuv päike on madalal otse ees, paistab ta aerutaja silmist pimedaks ja värvib vee süngelt mustaks ja krobeliseks.

20150905_194221

Järgmisel käänakul paistab ta metsa särama ja laseb sile-siledal veel seda peegeldada.

20150905_193313

Päikeseloojang ja vaikus ainsateks kaaslasteks, panin aeru kanuusse ja kallasin termosest tassi pärnaõieteed. Mõnus! Lasin kanuul kaldasse triivida, ei teinud midagi. Jõin teed, jõudsin lodjapuu alla. Kui me kevadel Luual puude eksamit tegime, oli mul tahtmine, et kui oma seotud silmadega testgruppi juhtides lodjapuu alla jõuame, esitame Sasha juhtimisel ühe vägeva kalinka. Lodjapuu jäi paraku meie retkepiirkonnast liiga kaugele. Aga lodjapuu rütm on sellest peale mu jaoks vene rahvalaulu oma:

Ehh, kalinka, kalinka, kalinka majaa, v sadu jagoda malinka, malinka majaa.

Sõin tee kõrvale küpsist. Ei teinud tükk aega ikka midagi. Sättisin siis pusa paremini põlvede alla ja harjutasin vaikset indiaanlaste sõidustiili, nagu Rene õpetas. Kanuus põlvitades on palju stabiilsem sõita kui pingil istudes, ja Karuskosel on sedasorti kanuud ka, et põlvili on parem. Ainult midagi peab pehmenduseks alla panema ja aeg-ajalt jalgu sirutama. Ja tõmmata tuleb nii, et vaikust aeruga ei riku. Aeglaselt, see mulle sobib. Peaaegu paadi alt läbi, pöial juba keset tõmmet alla keeramas, et tõmbamise jõust saaks tüürimisjõud.

Lemmjõe keelemetsas olin avastanud vereva kontpuu, küllap mõne linnu kõhus siia sattunud. Looduslikult öeldakse teda leiduvat vaid Lääne- ja Edela-Eestis, mujal hea ilupõõsana aedades-parkides. Peab sügise poole siia tagasi tulema – siis, kui kontpuukene on üleni verev, nagu tema liiginimi lubab. Praegu olid punased ainult varred, lehtede jaoks oli tema meelest vara – ta, ullike, oli sügisel teist korda õitsema hakanud!

20150905_184357

See loojanguaegne, ilma ajagraafikuta isepäi jõel kulgemine on üks hea argipäevast väljasaamise rituaal. Ja see tee veel. Pärnaõietee näiteks.

 

Leave a Reply