Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Täna räägin Evi-tädist

| 0 comments

Meri, muul ja laevaremonditehase hääled. Suvepruunid ja tolmused varbad. Koogilõhn köögist. Esimene minutehtud rullbiskviit. Pipi-raamat ja Ungari muinasjuttude kogumik “Imeflööt”. Ma tahtsin suviti niiväga tädi Evi poole Vana-Pärnusse! Sain ka, sest täditütred olid minust vaid paar-kolm aastat vanemad. Maalaps, kes suviti kippus linna. Päris mitu olulist lõhna mu lapsepõlve lõhnadekimbust pärinevad neist Vana-Pärnu suvedest. Eriti see tädi rullbiskviidi lõhn.

Evi-tädi on mu isa kõige noorem õde. Õppinud lastearstiks, laste sõber, lahke ja jutukas. Tal on suur osa selles, et minust sai Tartu ülikooli eesti keele ja kirjanduse tudeng. Tädi ütles, et filoloogia annab hea avara maailmapildi ja et tema tütar õpib ka seda. Mida mina tollal muud tahta oskasin! Tädi oli nagu terve linnavarade osakond, sest mind on ta elukohaga aidanud vähemalt kolm korda. Ta oli abiks siis, kui esimesel aastal ülikooli sisse ei saanud ja Pärnus tööd otsisin – toa sain ma siis tema majja. Tema kaudu sain aasta hiljem tudengina Tartusse imesoodsa tillukese korteri üürida. Tema oli esimene, kes pakkus oma abi, tuba Tallinnasse tütre juurde ja kolimisabi, kui nutetud silmade ja titega mehe juurest ära tulin. Tädi oskas hoida ja kuulata, julgustas ja oli olemas, kui vaja. Ta oskas asju korraldada ja elu liikuma panna.

Viimast korda kohtusin Evi-tädiga suvel. Ta oli siis haiglast väljas ja ütles, et nüüd on juba parem. Kõndis harjumatult tasase sammuga, kahetses, et minu tulekuks küpsetada ei jõudnud, ja näitas roose, mis tema aias õitsesid sel suvel meeletult nagu ei iial varem.

Mul on au teda oma lähedaseks pidada. Ja ma usun, et praeguseks on ta ilma sekeldusteta jõudnud taevasesse kohvikusse. Sinna, kus ta õde ja vend ning minu ema juba ees ootavad. Ja küllap saab ta sealgi, kui võtab asju korraldada, küpsetada seda oma võrratut õhulist rullbiskviiti. Ilma koogilõhnata ma Evi-tädi ette kujutada ei oska.

Leave a Reply