Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Ennuksemäe7

See öö. See lõke. See punker

| 0 comments

Nüüd, kui paaril ööl on ilmadaam juba oma talvevalgete öökleitidega ringi lehvinud, on ütlemata mõnus kirjutada ühest lõkkest, mis põles Viljandimaal kaks nädalat tagasi. Öö hakul kiskus nii palavaks – 21 kraadi, kui ma õigesti mäletan – et selle lõkke ääres oli möödapääsmatu istuda maika väel ja paljajalu. Äsja alanud sügis poetas puhast kulda. 

Olime seltskonnaga Õisu lähedal Ennuksemäel. Tõrvikutega retk läbi öise metsa on iseenesest elamus, hoolimata sellest, et leek näib vägisi kippuvat okstesse, mille alt matkarada läbi viib. Kustutame aeg-ajalt mahakukkunud suuremeid sädemeid ja vehime siis matkajuhile järele. Leppisime temaga tee algul kokku, et täna on meil varjunimed, liigume ju ikkagi metsavendade radadel. Retkejuht palub end täna Oltsiks kutsuda, minul aga tikkus keelele indiaaninimi Vaikiv Jänes. No ei tea, kust see tuli, a las ta siis olla. Me läheme. Aeg-ajalt teeb Olts lühikesi peatusi ja ajab looduse- ja pärandijuttu. Peenelt teeb seda, viskab ainult mõne lause õhku ja siis liigume edasi. Mulle meeldib see kildhaaval-meetod, pikka juttu ja kohaltammumist ma ei armasta. Fotod siin ja edaspidi: Mart Vares / puhkaeestis.ee.

Ennuksemäe6

Paar kilomeetrit soovahet ja mäkketõusu, siis oleme Ennuksemäel. Metsavendade punkri juures. 1944. a sügisel kaevasid kohalikud külamehed siia punkri, mis juba 45. aasta veebruaris hävitati. 12 meest (ja üks naine) olevat end siin varjanud. 2010 punker taastati. Kaevamiste käigus tuli välja veel hukkunute säilmeid – veel märke siia mulda jäänud 7 mehest, kes 45. aasta lahingu käigus surma said, kellele NKVD siinsamas mulla peale ajas ning kelle surnukehad 1993. aastal Paistu kalmistule ümber maeti. Need viis aastat tagasi leitud viimased säilmed maeti siiasamasse matkaraja kõrvale. Sinna risti alla asetab meie retkejuht nüüd küünla. On väga vaikne. Meie tõrvikud põlevad veel.

Aga enne, kui punkrisse läheme, ootab meid eemal pimeduses lõõmav lõke. Stiliseeritud “metsavend”, kes meenutab veidi lasteteatri-Heilot, istub juba lõkke ääres ja mängib parmupilli.

Istume. On nii kuum, et ma koorin ära jope ja pluusi ja saapad ja sokid. Ja ikka on palav. Vaat sulle sügisööd.

Ennuksemäe7

Vale-Heilo võtab kitarri, siis akordioni ja siis torupilli. Laulab ja kehutab meid laulma. Me ei võta hästi vedu. Aga siis paistab kuu aina kõrgemalt, kuumus kasvab veelgi, öös tuleb tähendusi aina juurde, lõke viskab aina enam vaimustavaid sädemeid õhku ja väike punane tops teeb retkeliste seas juba mitmendat ringi.

Ennuksemäe3

Laskume mäeküljelt punkrisse. Muljetavaldavalt kõrged laed ja suured ruumid. Kindel tundub siin, klaustrofoobiat ei tule peale, kuigi olen seda ette peljanud. Ja jälle kiidan retkejuhti – mitte liiga pikalt, mitte liiga pateetiliselt, mitte liiga õpetajalikult jutustab ta selle koha lugu. Ta on seda reetmise-stoorit siin uurinud, räägib sellest arutlevalt ja nii, et see puudutab. Ma mõtlen, et kui need kaksteist meest elaksid siin tänases päevas ja meie, kahe leeri vahelises segaduses külaelanikud, teame, et nad siin on, siis kas reetmine toimuks kiiremini kui need kuus kuud, mille nemad siin olla said? Mis valikuid me nüüd teeksime?

Retkejuht laseb pekileival ringi käia ja lapikul metsakohinal ka – nüüd sellel õigel samakal, mitte magusal punasel naistejoogil, mis lõkke ääres ringles. Siin on pliit ja kolm kahekorruselist nari. Kel soovi, võib siin ööbida. Kui vabu kohti on.

Ennuksemäe5

Meie ei ööbi ja ronime välja. Väljapääsusid on kolm ja küllap on just see põhjuseks, miks all on piisavalt värsket õhku ja kinnise koha äng kiusama ei tule.

Lõke põleb endiselt ja ikka on nii palav. No ja siis ongi käes see, mida ma EÜEst saati teinud ei ole ja mille üle Sõdalane hiljem mõnusasti naerda pugistab. Me istume tule ümber ja laulame metsavendade laule. Peamiselt seda ai-tsihh, ai-tsahh, ai velled. Laulan ka, sest kui oled Roomas, siis tee, nagu roomlased teevad. Siis saad õige tunde kätte.

Pärast laulame regivärsse. Ja siis seda Eesti kõige ägedamate lokkidega ansambli lugu ka, mida sel suvel kõik eestlased laulda oskasid ja mis vaat et Eesti mitte-ametlikuks hümniks tõusis. Ja ilmselt sellest laulust ja kestvast kuumusest muutume me Juuliga über-romantiliseks ja ma palun, et Mart pilti teeks, sest muidu hiljem keegi ei usu, et 25. septembril võib tõesti nii palav öö olla. Oh meid, naisi.

Ennuksemäe4

Punkri juurest tagasi sammudes hakkab kaugele külale vastukaaluks mu aju meelelahutuskeskuses tiirlema Propeller. Ilmselt on see minu portsjon isiklikku vaktsiini romantikalaksu vastu, et tasakaalus püsida. Minu isiklik reaktsioon tähtedele ja peaaegu täiskuule taevas, tõrvikutele ja kuumale lõkkele, muusikale ja lauludele, maa all punkris käimisele ja lõkkeäärsele fotoshootingule ja troopilisele kuumusele õhus. Igatahes oli Volkonski mu peas kohal ja skandeeris oma kondiste kätega vehkides, nagu jõudis: “Keemias pole meil probleeme, lemmikühend on aniis. Matas tulbad ära teeme, kiituskirja saame siis. See on meie punker.  Tanker. Tünker… tänkerr… tönkerrr.”

Nojah. Las need sõnad siis mängivad omavahel mu peas. Tunnetuses oleme me vabad ja igaüks kirjutab igast retkest oma unikaalse loo. Igaühel oma täpike i peal, see teebki iga retke ainukordselt ägedaks. Ootan huviga, mis lugu hakkab end kirjutama siis, kui järgmine kord Ennuksemäele lähen.

Leave a Reply