Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

idee

Muusika on tee

| 0 comments

Laenasin pealkirja jazzmuusik Oleg Pissarenko kodulehelt. Kui muusika on tee, siis eelmise pühapäeva pärastlõunane teekond viis mind enese sisse. Vibratsioonid olid füüsiliselt tunda. Ja veel – ma usun, et toimus põnev efekt – kõik saalis olnud olid muusikateel, aga igaühe suund ja käänakud ju erinevad. Nii et olime küll ühes ruumis, aga rändasime seal ringi ja valgusime sealt laiali nagu kaunilt kootud ämblikuvõrk.

IdeeJazzi lõppkontserdile kutsuti mind üsna ootamatult. Ideid koguma, võimaliku allikaga tutvuma, inspiratsiooni leidma. Tunnistan üles, et satun kontserdile harva, ja siis ka sageli mõne muu asjaoluga seotult, viimati näiteks Tähtvere Naistekeskuse heategevuskontserdil augusti lõpus. Mul on mingi kana kitkuda nende olukordadega, kus ma olen istuma pandud ja minult ei oodata muud kui vastuvõtmist… ja kui siis see, mida pakutakse, pole päris see, mida ma vastu võtta tahan. Tähelepanu hajub, huvi kaob ja juba poole tunni pärast leian ma end nagu koolipoiss mõtlemast, mis ma pärast teen. Katarsisel pole isegi võimalust tulla.

Hoopis palju paremini mõjuvad mulle need kultuurisündmused, kus saab olla aktiivne osaline. Nagu Tartu Uue Teatri “Odysseia” näiteks olla lubas (ja millest ma ikka veel pikemalt kirjutada pole jõudnud, kuigi blogilugejad ootavad ja lubatud ju on…)

Aga sel pühapäeval juhtus Elleri uues saalis midagi erilist. Sama ootamatu ja peaaegu pisarateni puudutav nagu esimene amps Nadja pirni-beseetorti kolm aastat tagasi Anni kohvikus Haapsalus. Kas teate seda tunnet, kus mingi elamus on nii ootamatult hea, et pisarad tõusevad meeleliigutusest silma? Anni kohvikus ma igatahes nutsin, nii et ettekandja kiirustas küsima, mis mul juhtus.

See imehea elamus juhtus.

Kontserdil ma ei nutnud, aga toimuv puudutas hinge. Muusikat kirjeldada on keeruline ja pole ma miski kultuurikriitik, seetõttu hoian isiklikku joont ja ütlen, et vinge oli see, et

  • enne Oleg Pissarenko bändi esinemist oli Peep Vainu loeng. Või õieti mõnus, vaba vestlus muusikast kui teadvuse avardajast. Ja tema juhendatud meditatsioon, mille lõpus kokkulepitult ei olnud konkreetset lõpuaplausi, vaid süvavaikuses toimus laval vahetus – Peep lahkus ja laval võtsid kohad sisse bändimehed. Kinnisilmi end mõtetest ja ootustest vabastanud publik kuulis nelja mehe tekitatud helisid – ja teate, minul ei jõudnud need helid mitte ainult kõrvadesse, vaid otseteed ihusse. Nagu oleks meditatsioon valmistanud ette muusika teekonda kuulaja sisse. Ja rütm, mida klahvimees arvuti ja süntesaatori abil tekitas, oli kindla peale minu südamerütm; selles polnud kahtlust, sest see tuksus minu kehas. Mingis mõttes see hirmutas, kontrolli kaotamine teeb aeg-ajalt ikka hirmu. Tegin silmad lahti ja ühistuksumine bändiga hakkas hajuma. Nägin, millise himu ja elevusega pillid – kitarr, trummid, kontrabass, süntesaator ja klaver – üksteisega suhtlesid. Kord ja kaos, tõus ja vaibumine – see oli liikuv, vaba, päriselt elav muusika.
  • taoline publiku soojendus enne kontserti on hea mõte, mida võiks mujalgi kasutada. Meditatsioon kui eelmäng, häälestus muusika sisse minekuks. Või õieti tuleb muusika siis sinu juurde, kui sina oled juba siin ja praegu kohal.
  • ma ei mäleta, et oleksin kontserdil sellise tundega kuulnud öeldavat sõna “sõber”. Oleg kasutas seda sõna, rääkides näiteks bändikaaslastest ja Peebust. Ja see kõlas nagu pärissõber, mitte nagu… ah-sõber-see-ja-teine.
  • Elleri-kooli Tubina-saal on soojades värvides, piisavalt väike ja vägaväga hubane – mõnus keskkond sellisele muusikale.
  • juhtus armsaid asju. Näiteks Tõnu Naissoo hilines esinemisele. Mulle on erakordselt sümpaatne, kui artist näitab laval välja, et ta on eelkõige inimene ja alles siis artist. Ehk siis Naissoo vabandas trio eesotsas lavale sammunult, et ta oli esinenud laeval ja sealt tulles venisid formaalsused. Et ei raatsinud laeval esinemata jätta, kuna selleta ei tule muusik omadega lihtsalt välja. Kunagi läksime kahe tuttavaga sellepärast kirglikult vaidlemagi – nende meelest ei tohiks esineja publikule avaldada mingit kõhklust selle ees, et tänane kontsert ei pruugigi olla parim, mis ta anda suudab. Et see olevat publiku altvedamine – meie oleme ostnud pileti ja nüüd tuleb tema ütlema, et võibolla me ei saagi kunsti kogu raha eest! Tol konkreetsel juhul vabandas lauljatar, et tal oli hommikul kurk nii valus, et kartis juba, et kontsert jääb ära, ja avaldas rõõmu, et seni olid noodid siiski välja tulnud. Mäletan, et olin sel kontserdil pikka aega imestanud, miks lauljatar aeg-ajalt laulude vahel tasakesi midagi suhu pistab, pidanud seda ülbuseks – mis mõttes, tuleb laulma ja lutsutab samal ajal kommi! Kui selgus, et kurgupastillid, olin liigutatud, hoidsin talle pöialt, et lisalood ikka kenasti välja tuleks ja kurgule haiget ei teeks… Nojah, seekord andestasin samamoodi kohe hoobilt Tõnu Naissoole hilinemise ja saalis tekkis kohe kontserdi alguses soe mõistmine.
  • sain sellest siin-ja-praegu olemisest kontserdil tõuke omasid rohkem hoida. Hoida nii, et nad seda tajuksid. Minu inimesed, kellega ma olen seotud, aitäh, et te olete olemas!

Ja seda vabalt voolavat muusikat saab kuulda siin. Aga parema, palju parema elamuse saab kontserdilt. Uskuge mind, ma olin seal.

Leave a Reply