Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Meenikunno_ladvad

Kus on inspiratsiooni kodu

| 0 comments

Läksin inspiratsiooni otsima. Raamatupoodi. Raamatupoed mulle väga meeldivad – suured, mõnusate lugemisnurkadega ja üsna vaiksed. No ja need raamatud! Mul pole käepärast andmeid, kui palju täpselt ilmub uusi raamatuid, aga igatahes olen ma juba aru saanud nüüd, mil olen lubanud soovitada Peres ja Kodus igal kuul 5-6 uut raamatut, et ma ei pea sellele laviinile vastu. Ma ei jõua isegi läbi vaadata kõiki neid raamatuid, rääkimata sellest, et kõiki neid lugeda ja sorteerida, mida tahan soovitada ja mida mitte. Neid aina tuleb nagu Sigatüüka Võlukunstikooli kirju, mille onu Vernon on Harry Potteri eest kiuslikult konfiskeerinud ja mis ühel hetkel laviinina kaela sajavad ja pahad enda alla matavad. Selle vahega, et see stseen ei lõpe iial ära (ja mina ei ole paha). Raamatuid aina ilmub. Mulle tegelikult väga meeldib, et neid ilmub.Et siis läksin raamatupoodi. Kahe, ei kolme eesmärgiga. Et avastada uusi raamatuid, mis minuga kõnelda tahavad, et oma päevast sammunormi täis saada ja siis see peamine – et inspireeruda. Sest raamatupoes juhtub sageli nii: istun seal, lehitsen, loen ja süvenen – ja siis kuidagi tean, millest tahan järgmisena kirjutada. Või kuhu rännata. Või kuidas mõnd totakat mind piinanud jama lahendada. Või mida pojale öelda, kui ta järgmine kord teatab, et miks ma ei võiks normaalne ema olla.

Täna rääkisime raamatupoe armsa müüja Tiinaga raamatutest ja inspiratsioonist ka. Ja ma teadsin korraga, mis on see, millega alustan Pere ja Kodu portaalis oma blogisarja. Seda mõtet olingi otsima tulnud.

Aga loomulikult ei ole inspiratsiooni kodu ainult raamatupoes.

Inspiratsioon on nagu ilmarändur, nagu Nipernaadi,rihmsamblik elab korraga kõikjal ja mitte kuskil. Ilmub sinna, kuhu teda kutsutakse. Tavaliselt leiab teda väikeste asjade, lühikeste hetkede, sähvatavate värvide sees. “Sel hetkel, mil inimene vaatab ükskõik mida ülima tähelepanuga, olgu see kas või rohulibleke, saab sellest salapärane, imeline ja täiuslik maailm,” ütles täna mulle Henry Miller ühe raamatu kaudu, mida poes lugesin (ja mida peatselt raamatuosakonnas tutvustan). Ja seda lugesin ka: “Kui ma saaksin võimaluse uuesti elu alustada, võtaksin asju rahulikumalt. Oleksin valmis tegema rohkem rumalusi kui eelmisel rännakul. Roniksin rohkem mägedes, ujuksin rohkemates jõgedes, vaataksin rohkem päikeseloojanguid.”

Sellest ma kirjutangi. Aitäh inspiratsiooni eest, raamatupood ja Tiina!

PS Nagu see seal pildil – algul vaatad, et lihtsalt üks vana kuivanud oks. Aga kui tähelepanelikult vaatama hakkad, siis näed, et see on hoopis üks salapärane, imeline ja täiuslik rihmsambliku ja tema sõprade maailm:)

Leave a Reply