Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Avocado_tomato1

Avokaado, tomat ja Pink (see ei ole kokandusblogi)

| 3 Comments

Olen siin aina lennanud inspiratsiooni- ja eneseteostusväljadel ning täiesti unustanud kirjutada elu baasvajadustest ehk unest ja söögist ja seksi pole ma kah üle ühe korra maininud. A vaat siin ja praegu söön ma oma pühapäevahommikust täiesti vastupandamatult ulakat rohelise-punasekirju kattega särtsusaia, olen sellest vasikavaimustuses ja tunnen, et täna on toit mu teema. Aga kuna see siin ei ole siiski miski kokandusblogi, siis pilte ja retsepte te siit ei leia. Ma lihtsalt ei oska ilusaid toidupilte teha ja retsepte ma kopi-peistima ei hakka. Niisiis lihtsalt lugege ja kui suu sülge täis saab, minge tehke omale ka midagi head:)

Et eellugu liiga pikaks ei kipuks, siis tõlgin maitsenäsakestelt saadava info kohe eesti keelde. Särtsusai on saiaviil, mille peale on kuhjaga tõstetud avokaado-sidrunikatet ja see siis tomati-küüslaugu salsaga paksult üle tipitud. Pange tomatile seltsiks ohtralt küüslauku, oliivõli ja tunde järgi soola-pipart ning kiusake avokaadokatet sidrunimahla ja soola-pipraga – ja tulemuseks tunnete särtsu ja sära keelel. Sellist peenemat sorti särtsu, mitte sellist sibula-tomati-muna särtsu, mida ma ka väga armastan, aga mis on jämedakoelisem. Kui see avokaado-tomatisärts oleks muusika, siis oleks ta Pink. Näiteks tema “U and Ur hand“, kuulake ja te saate aru, mida ma mõtlen.  Särtsakas, iseteadlik, jultunud. Või ei, see on siiski liiga jõuline, paremini sobib Pinki “Try“, seal on rohkem avokaadole omast naiselikkust:-)

Ah, kuulake mõlemat või leidke mingi oma muusika. Ma lähen teen endale paar salsasärtsu juurde.

Ma pole olnud mingi superäge kokkaja. Olen kasvanud, hakklihakaste-kartul põhimeloodiaks, vahelduseks tegi ema lihatükkidega kastet ja siis piima-aedviljasuppi. Pidupäev oli see, kui isa tegi pilaffi lambalihaga või oli maha löönud mõne lamba ja lapsed said värskeid rupskeid. Keedetult muidugi, ärge väga käredaks oma fantaasiapilte ka keerake:)

Ja siis, kui lapsed väiksed olid, tegin ma enam-vähem samu toite. Noh, kokaraamatute tulv polnud veel Eestisse jõudnud. Minu kulinaarne ärkamine algas sellest, et Poksija hakkas küsima, kas ma kodus ei võiks Hiina toitu teha. Käisime seda sagedasti väljas söömas, aga ikka sai nagu vähe. No ütleme, et paari kuuga hakkas Basmati riisi keetmine päris kenasti välja tulema ja kanatükid said ka mõnusa krõbeda katte.

Siis leidsin netist maailma kõige lihtsama pitsataigna retsepti Sandra Vungilt ja tegin tükk aega kodus pitsasid.

Siis tõi Sõdalane koju Maroko hommikusöögi retsepti – tomat, sibul ja muna, kõik uhkelt pipra-soolaga üle puistatud – ja me armusime sellesse. Minu hämmastuseks Poksija ka, kes enne mingi tomatisõber polnud – tema hommikud algavad nüüd õige tihti just selle roaga.

Siis küsis Poksija, kas juustusuppi saab teha. Et kas on mõni retsept üldse olemas. Leidsin ühest kokaraamatust ja tegin. Hullult hea sai, lihtne ja odav ka.

Lasanjet olin ma teinud juba Pillimehe nõudmisel, siis kui tema teismeline oli. Aga siis vahepeal olin ära unustanud, sest jube pikk ja vaevarikas tundus selle tegemine. Kui nüüd Poksija omakorda lasanje vastu huvi üles näitas, korjasin vanad oskused üles – ja oh seda veidrust, pole siin miskit vaeva!

Ja nüüd, paar päeva tagasi, sattus minu kätte “Kahvliahvi kokaraamat“. Merle Liivak ja Hele-Mai Alamaa on kuulsates ja kummalistes peredes ringi käinud ja nende lemmikretsepte küsinud. No et mis toite koos lastega tehakse. Ma olen sellele raamatule igavesti tänulik, sest sealt sain ma lõpuks ometi teada, kuidas keeta aedube ehk Türgi ube nii, et nad tõesti maitsvad oleksid. Seni olin neid niisama soola ja ürtide sisse hõõrunud ja siis näiteks ahjus koos kartulitega teinud. Ja imestanud, miks Poksija neid siiski sööb. Ja nüüd, palun väga: tuleb teha kaste oliivõlist, küüslaugust, petersellist ja soolast ja see keedetud ubadele selga segada. Ja siis riivitud parmesaniga üle valada. Ja see kõik tuli nii maitsev, et esimest korda loobusime me kartuli- või riisilisandist lihatüki kõrvale ja tõstsimegi oad salati kohalt põhilisandi väärikale kohale… ja me sõime Poksijaga terve potitäie neid ube kahepeale ära. No olgu, see ei olnud just 10liitrine pott, me jäime ikka mõistuse piiresse oma oa-bakhanaaliga.

Ja sealtsamast kahvliahvide kokaraamatust on pärit ka see avokaado-tomatikate, millepärast ma siin juba teist hommikut vaimustusest (ja küüslaugust) õhkan. Kes raamatuga kursis, saab aru, et mõlemad on Karin ja Rasmus Raski pereretseptide hulgast pärit, aga nemad on raamatus alles esimesed ja kes teab, mida ma veel sellest retseptikogust välja kaevan aja jooksul…

Einoh, olen võlutud maitsete omavahelise mängu ilust ja lähen ja teen ikka veel ühed särtsakad Pinki-saiad.

 

3 Comments

  1. Nii äge. Mina olen aedube ikka hapukoore ja võiga üle valanud peale keetmist, aga küüslauguga võiks proovida küll.
    Tomati-avokaadosaiu ilma saiadeta võiks ka proovida.
    Hea raamatusoovitus oli :)

  2. Jaa, ma olin söönud ka ube võiga, aga oli siis vähe soola-pipart või mis… no kuidagi jänni jäin ma nende maitsestamisel. Kuni saabus küüslauk:) Ja selle saiakatte üle on mul tõesti hea meel, sest mul oli läinud ikka tükk aega, et avokaadost see vau kätte saada. Olin proovinud enne teda sidruni ja soola-pipraga maitsestada, aga kuidagi lahja jäi.. alles koos särtsaka tomatisalatiga hakkasid nad kenasti kokku mängima – ja sinna kindlasti see küüslauk:)
    Võibolla olen ma lihtsalt hästi arenenud küüslaugukiiksuga?

  3. Küüslaugukiiks kõlab hästi, paremini kui sinepikiiks 😀

Leave a Reply