Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

meri

Seesama meri meis kõigis

| 0 comments

See Jaan Kaplinski luulerida käib mul peas ringi, kui vaatan The Guardianist tänase Maa päevaga seotud fotosid. Näiteks seda, kus rannavalve korjab Filipiinidel Vabaduse saare rannast maale uhutud plastikuprahti. Või kui mõtlen Vaikse ookeani prügisaarele (Great Pacific Garbage Patsch). Kui ettevõtjast purjetaja Charles Moore 17 aastat tagasi Hawaiilt USAsse purjetades end kogemata prügivälja keskelt leidis ja päevade kaupa plastikujäätmete vahelt läbi sõitma pidi, mõjutas kogemus teda nii, et ta loobus oma osalusest naftaettevõttes ja hakkas keskkonnaaktivistiks. Lappan kiiresti läbi Postimehe, Päevalehe ja Delfi. Jah, nii on – Eesti meedia ei kirjuta keskkonnast ridagi. 

Üks lugu siiski on – keskkonnaaktivistid olla saabunud Vilsandile talgutele, seal aga selle asemel hoopis jooma kukkunud ja ATVga saarel ringi kihutanud. Foto ei ole Vilsandil, vaid Filipiinidel tehtud (allikas: The Guardian).

Las Piñas City, Philippines - Coastguards collect floating plastic rubbish on the coast of Freedom IslandKaplinski kirjutab, et selle mere-luuletuse inspiratsiooniks on laen mereuurija Hans Hassi raamatust, mille järgi kõigi elusolendite vere koostis on keemiliselt sarnane mereveega. Et me tuleme merest, seda teavad kõik. Ja midagi algloomade lihtsast toru-süsteemis vereringest – ühest otsast uhtus merevesi sisse, teisest laguproduktid välja – on me veres säilinud. Sellepärast, kirjutab Kaplinski, peab ta “meie” all silmas ühtviisi kõiki elusorganisme Maal. On lugusid, kus haavata saanud madruseid, kes kaotasid liialt verd ja keda ei saanud aidata vereülekande ega füsioloogilise lahusega, päästeti Põhjamere vee süstimisega soontesse… Seesama meri meis kõigis.

Ah jaa, sellest prügisaarest veel. Mina tutvusin sellega lähemalt eelmisel sügisel, kui kursusekaaslane A selle kohta suurepärase ettekande tegi. Lühidalt siis, et GPGP on Vaikses ookeanis triiviv kummi- ja plastilaama, mille pindala on ligikaudu 1 350 000 km2 ehk 30 korda suurem kui Eesti. Viimasel ajal on hakatud rääkima ka Atlandi ookeani prügisaarest. Kuna sodi on poolläbipaistev ning hulbib enamasti allpool veepiiri, siis on seda võimalik näha vaid laevadelt. Satelliitfotod ei suuda seda jäädvustada.

Jama suurendab fakt, et see plast mitte ainult ei uju vees, vaid imbub mitmel moel elusloodusse. See käib nii, et vastupidi levinud arvamusele, et plast laguneb vaid väga kõrgetel temperatuuridel ja ülipika aja jooksul, on leitud, et mõni plast laguneb juba 30 kraadi juures väiksemateks tükikesteks. Näiteks polüstüreen. See on harilik plastmass, mida kasutatakse muuhulgas ühekordse kasutusega söögiriistades, vahtpolüstüroolis ja DVD ümbristes.  Troopilistes piirkondades on 30 kraadi merepinnal  üsna tõenäoline.

Need plastitükid jõuavad merest tagasi ka randadesse. Hawaiil särab mõnel pool nn plastliiv – väikesed terakesed, mille koristamine on praktiliselt võimatu.
Aga see on vaid osa kahjust. Teadlaste arvates tuleb plasti pidada uueks keemilise reostuse allikaks, sest need toksilised ühendid ei esine ookeanis looduslikult. Neid väikseid tükikesi söövad toidu pähe linnud ja mereloomad. Söövad ja surevad plasti põhjustatud mürgitustesse ja ummistustesse. Lindude seest on leitud kuni 26 erinevat värvi plasti korraga. Umbes nii (www.laxerhorse.org):
Plastid ja muu merre sattunud prügi tapab igal aastal vähemalt miljon merelindu ja üle 100 000 looma. Linnud, kalad, hülged hukkuvad, neelates meres ujuvat prahti, pidades kileosakesi toiduks. Ligikaudu 44% kõikidest merelindudest sööb mõnikord kogemata plasti. Loomad söövad plasti, kuna vees hulpivad plastiosakesed meenutavad planktonit ja kilekotid meenutavad meduuse. Linnud surevad nälga noka külge takerdunud kile tõttu. Plastid võivad jääda looma makku, täites selle ja tekitades sooltesse haavandeid, mille tõttu loom sureb aeglaselt ja piinarikkalt.
Ja kuna me oleme kõik üks meri, siis jõuab plasti söönud või plastist vette imbunud toksilisi ühendeid neelanud mere-elanik inimese lauale. Mereandide armastaja sööb nii ka ookeaniprügi ja plastimürke. Veel halvem uudis inimesele on, et mürkained toiduahela kõrgemates lülides kontsentreeruvad.
Mida teha? Paraku seda “saart” enam kaotada ei saa. Prügisaare avastaja Charles Moore peab ainsaks lahenduseks ennetamist. Vaid parema jäätmekäitluse ja randade koristamisega saab olukorda parandada, sest seda sodi veest välja korjata on praktiliselt võimatu.
Tänast Maa päeva ei saa ma lõppenuks lugeda, ilma et oleksin endale – ja sulle ka – meelde tuletanud: seesama meri voolab meis kõigis. Sestap on täiesti egoistlik ja enesest hooliv seista hea selle eest, et su kätest ei satuks prügi loodusesse. Ole egoist – osta nii vähe plasti kui saad. Mina kolistan sügisest saati ringi käia, klaasist pudel joogivee jaoks kotis (kursakaaslase ökofirmast pärit ja oo, kui palju tähelepanu see pudel saab!). Sest muide, enamus sellestsamas meres hulpivast prahist ei ole pärit sugugi mitte laevade kruiisireisijate hoolimatutest kätest. Kogunisti 4/5 ookeaniprügist on ookeani pääsenud kaldalt. Mitte ainult mererannast. Käid jõe ääres piknikul ja sinu tühja limpsipudeli viib vool kuulekalt merre.

Eelmisel sügisel käisime Sõdalasega Soomaal jõgesid prügist koristamas. Tänu nendele talgutele jõudis merre mõnevõrra vähem plasti.

Ja lõppu kapten Moore’i TEDi kõne. Millest muust kui prügist.

Leave a Reply