Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

colourful_eye_195366

Mu silmad kuulusid optikaärile

| 0 comments

“Ma ei saa Teile Teie läätsenumbrit öelda,” teatab kannatamatu naishääl telefonis. “Ükskõik kes võib ju niimoodi telefoni teel küsida!” Eee… kas tõesti võib keegi arvata, et minu läätsenumber on väärtus, mille nimel võiks teha mida iganes? Võltsida minu häält ja võibolla isegi panna selga see 3eurone rättidest kokkuõmmeldud äge ürp, mida sel suvel kõikjal kannan?

Keset Tartu kesklinna oli mulle meenunud, et oleks vaja uued läätsed osta. Tuhlasin rahakotis, aga viimast läätseretsepti ei leidnud. Kesklinna Instru, kus mul on oma silmaarst, on remondis, sestap ei saanud nende käest küsima minna. Helistasin siis Lõunakeskuse Instrusse ja sattusin probleemi otsa.

“Kas te tõesti arvate, et keegi võiks mind teeselda ja teie käest mu silmaretsepti andmed välja petta?” küsin hämmingus.

“No miks mitte?” pareerib tema.

“No olgu – ütlen oma isikukoodi, siis te võite kindel olla,” alistun.

“Ei, telefoni teel me ei ütle!”

“Miks ometi?”

“Tulete siia kohale, siis ütlen,” jonnib tädi edasi.

“Ma olen praegu kesklinnas ja ma tahan paari tunni pärast linnast välja sõita – mul pole aega Lõunakeskusse sõita,” pahandan vastu.

“No siis ei saa ma aidata. Tulete siia, siis saate siit läätsed ka kohe ära osta. Muidu lähete ja ostate kuskilt mujalt,” avaldab tädi lõpuks jonni põhjuse.

Selge. Minu silmad kuuluvad Instrumentariumile ja nende juures arstil käimisega olen ma end nende pärisorjaks teinud. Ise olen end neile müünud. Tundub, et seniste pehmete meetoditega – “Kui ostad meilt prillid, saad arsti visiidist kümme eurot tagasi” – neil enam nii hästi ei lähe. Aga meetod stiilis “ütlen sulle su läätsenumbri ainult siis, kui teed oma ostu meie juures” – on jõhker tarbijavabaduse rikkumine ja ma ei kavatse seda taluda.

Lähen joonelt teise optikaärisse – sellesse, mille aknal ripub silt “1 paar läätsi – 10 eurot”. Tõtt öeldes olen ma Instrust saadud retseptiga juba aastaid siit oma läätsed ostnud. Instrus maksavad need 18 eurot paar. Jajah, materjali vahe muidugi, aga lühinägevus on ainus, mida mu silmadele ette heita saab, muus osas on nad mõnusalt kõikesallivad. Ja sellel väiksel äril pole kümneid töötajaid, kelle palgad ja maksud ma kinni maksma pean. On ainult kolm töötajat ja las ma annan oma väikse osa nende palgafondi. Arutame leti taga mu vanu retsepte vaadates, mis võiks küll olla mu praegune läätsenumber, ja kahe peale tuletame selle välja. Kodus vaatan retsepti – täpselt õiged said!

Mul on kahju, minu ja mu poegade ammune tuttav silmaarst, aga me ei tule enam Sinu juurde Instrusse. Sel optikaäril on liiga pärisorjastavad kombed, kõrged hinnad ja telefonis armastate te jonnida kah veel. Aitäh seniste kohtumiste eest!

Või ehk võtad sa vastu ka kusagil mujal?

Leave a Reply