Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

mutöö

Kui palju pean ma teile sisse tooma?

| 0 comments

Nüüd on mul siis ka au olla välja visatud. Nagu Karlssonil, aga mitte Majasoku köögist, vaid kenast kohvikust. Ei olnud ma purjus ega tülitanud võõraid inimesi. Lugu järgmine.

Sõdalasel pole Kärdlas renditud töömehe-korteris internetti. Mul aga on sageli, kui Hiiumaal oleme, vaja ajada netis mingeid asju, mida telefonis keeruline teha.  Nii olen ma hommikuti võtnud läpaka kaenlasse ja läinud ühte armsasse kohvikusse. Tellinud alati kohvi ja koogi, vahel salati ja supi ka. Küsinud, kas ma tohin teie juures natuke netis tööd teha, ja saanud alati loa.

Seekord läks midagi teisiti. Ostsin kohvi ja saiakese ja küsin, kas tohin wifit kasutada. Peremees oli leti taga ja lubas. Kohvikus tekste toimetada ja netti üles riputada on mõnus! Selles on kohvi lõhna ja maitset ning minu kui suvehiidlase mere, vabaduse ja muretuse tunnet. Ja teadmist, et mida kiiremini ma siin oma must-do asjad ära teen, seda rutem saan minna ja natuke merd sisse hingata. Niisiis tegin tööd. Tunnikese pärast hakkas peremees saalis sünnipäevalauda katma. Küsisin, kas ma segan, kui sünnipäeva ajal edasi kohvikusse jään. Ei, olgu ma rahuga.

Järgmise tunni pärast oli lõunaaeg käes ja kohvikusse aina tuli inimesi. Istusin kolme tooliga lauas ja vaatasin veidi rahutult ringi – kas kõigile ikka jätkub kohti? Peaksin ma end mõnda väiksemasse lauda ümber paigutama, et kõik ära mahuksid? Mind rahustas fakt, et minu kõrvallauas istus peremees ise koos paari sõbraga – järelikult polnud kohapuudus nii suur, et ümberkorraldusi vaja oleks. Ja tõesti – igaüks leidis endale koha.

Kui lõunatunni sagin vaibunud oli, astus peremees minu juurde ja kostis: “Teate, ma pole siin kontori pidamisest huvitatud.”

Eks ta ütles veel. Mitte tigedalt. Kiirustades, ebalevalt, murelikult. Et kohvik on väike ja väikesi laudu tal pole ja et mina panin terve suure laua kinni. Püüdsin mõista. Reageerisin kohe ta esimesele lausele kinnitava mina-sõnumiga: “Ma saan aru – mul oli ka vahepeal paha tunne, et nüüd vist ei mahu inimesed ära ja ma peaks kuhugi ümber kolima.”

See paha tunne püsis ikkagi. Lõpetasin oma poolikud asjad ära ja viie minuti pärast pakkisin kola kokku. Astusin minnes peremehe juurest läbi. “Ega te solvunud ei ole; kas saite ikka minust aru?” uuris ta. Tunnistasin, et sain aru, aga tunnen end kehvasti sellest hoolimata. “Kõige rohkem ajavad mind marru need, kes panevad terve laua kinni ja siis räägivad, kuiväga nad toetavad ettevõtlust! Vaadake, ma pean suveperioodil saama iga laua pealt 60 euri tunnis, muidu võin oma poe kinni panna,” muutus peremees avameelseks. “Teie laua pealt jäin ma nüüd miinusesse. Jah, ma ise lubasin teil tööd teha, aga kust mina teadsin, et te nii kauaks jääte!”

See laua-tulu pani mind mõlema, et äkki oli ettevõttel olnud just äsja majandusaasta lõpukoosolek. Et nad vaatasid eelmise aasta miinuseid ja arvutasid, milline sissetulek sel suvel lubab neil jätkata. 60 eurot tunnis – teate, mu meelest on see kättesaamatu unistus ühe väikese kohviku jaoks, mille peamisteks müügiartikliteks on kohv ja koogid, supid ja salatid!

Läksin raamatukokku ja tegin seal oma töö lõpuni. Aga paha tunne ei kadunud. Ühest küljest oli see tegemata kokkulepete küsimus – kuulge, kas kohvikus on üleüldse hea toon arvutit kasutada? Kohvikusse tullakse ju tunnikeseks kohvi jooma ja sõpradega suhtlema. Samas pole ma kusagil näinud silti “Meil arvutit ei kasutata”. Ja ma olen seda tehes alati küsinud ja loa saanud. Kui nii võtta, kas siis nutitelefonis oleku peaks samamoodi ära keelama… ja edasi ka ajalehtede lugemise? Mõlemad võtavad aega ja inimene sööb-joob aeglasemalt, seega hoiab kohta kinni. Olen kohvikutes intervjuusid teinud – aga kaks tundi intensiivset jutuajamist ei too ju kohvikule rohkem sisse kui paar tassi kohvi või teed… On siis intervjuu kohvikus edaspidi keelatud?

Võibolla võiksid kohvikuomanikud firma sees jutuks võtta, kas nad lubavad arvutikasutamist, ja kui ei luba, siis selle kohta selged reeglid kirja panna? Näiteks panna üles sildid: “Meil on elava suhtluse koht – arvutis oleme kõige enam ühe tunni.” Või seada sisse näiteks kaks väikest ühe-inimese-lauda, mis ongi mõeldud arvutikasutamiseks. Või lülitada wifi välja. Mis iganes, igatahes reeglid võiksid olla selged.

Ja teisest küljest kratsib mind siiani küsimus sellest, kas mind vaadatakse kohvikusse tulles kui inimest või eelkõige kui tulutoojat? Et omanik vaatab mu tellimust ja mõtleb: “Hm, kohvi ja koogi ostjatest pole me huvitatud, sest nii ei tule kokku vajalik tunnitulu koha eest, mille ta enda alla võtab.” Kui mu käest küsida, siis ma muidugi ei tahaks olla kõndiv rahakott, vaid oodatud kui inimene.

Kui nüüd sõbranna Kaiega Tartus kohvikus käisime, ei saanud ma jätta meid teenindava poisi käest küsimata: “Kas teie olete kokku arvutanud, kui palju peaks üks laud tunnis sisse tooma?” Ta ei saanud aru. Rääkisin selle loo ja ta vangutas pead. “Võibolla täna ostate te vaid kohvi ja koogi, aga homme tulete ja tellite kaks pudelit vahuveini? Ma pean mõtlema perspektiivis – et te tahaksite tagasi tulla.”

Kuiväga ma ka tahaksin toetada väikesaarte ettevõtlust, ei kipu ma sellesse kohvikusse Kärdlas enam tagasi. Õnneks on suviti seal muid kohvikuid ka avatud. Ja minu õppetund on, et küsin hoolega teenindajalt, kas arvuti kasutamine on päriselt ka lubatud ja kui kaua seda sallitakse. Ja vbla peaksin ma otsima muid moodsaid kaugtöö-võimalusi pakkuvaid kohti ja mitte ronima oma läpaka ja töö-energiaga segama inimesi, kes tahavad puhata ja omavahel suhelda ja end tööst vabana tunda… kuidas ma sellest ometi aru ei saa!?

Ja kui keelate arvutikasutamise oma kohvikus ära, siis – palun, kas mõned märkmed pastakaga paberpäevikusse teha oleks okei? :)

 

Leave a Reply