Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Kas see on minu (poe)vabariik?

| 0 comments

Samal ajal, kui president Ilves oma Eesti sünnipäeva kõnet pidas, meie oma tõest ja õigusest ja valest rääkis, käisin ma poes. Tulin maalt metsa tegemast ja jäin iseenese laiskusest poodiminekuga hilja peale. Valisin Selveri, milleni on veidi pikem tee kui mõne muu poeni – ikka sammude ja seljalihaste pärast. Jõudsin poodi kella 18 paiku. Peale minu saalis riiulite vahel ringi nii ehk kümmekond hilist inimest. 

Ega midagi erilist ei juhtunudki. Olin kassas ainus ja otsustasin kaupa lindile ladudes kassapidajaga veidi jutelda. No niisama, et tekiks inimlik kontakt ja talle tema inimestest hõredas tööpäevas paar rõõmsat sõna öelda. “Pääsete täna ikka varem koju?” noogutasin alustuseks. Vabariigi sünnipäev ju ikka, temalgi ju laud kodus ehk juba kaetud ja lapsed-mees ootavad.

Vastust ei tule.

Hakkasin halba aimama. “Teil on vist vahetus hommikust saadik olnud, olete väsinud?” katsusin edasi kombata.

Ja siis tal plahvatas. Plahvatas välja see väsimus ja nördimus. Mitte karjudes ega meeleheites, aga ju ma olin veidi lahti keeranud selle korgi, mis kontrollis pikka aega ja salaja kogenenud vimma.

“Me töötame siin ju 24/7. Me oleme nagu robotid. Iga päev kella 22ni. Suvel 23ni. Mitte ühegi riiklikku püha ega nädalavahetust. Me pole siin inimesed. Siin ei suuda keegi püsida, noored põgenevad siit. Ja selle palga eest! Me oleme robotid, töötame 24/7.”

Ta korrutas – vaikselt, pigem omaette – seda veel ka siis, kui olin asjad kotti ladunud ja ta juba järgmisi potsikuid, karbikesi, pudeleid ja pakikesi piiksuga kassast läbi laskis. Nagu ei suudaks ta ise ka uskuda, et tema töö muudab teda robotiks – et ongi juba muutnud. Ja et laud kodus jäi ka sel vabariigi sünnipäeval katmata – nagu jäi ka jõulude ajal, jaanipäeval ja munadepühal. Et lapsi pole poetöötajale ette nähtud, rääkimata puhkusest ja mängust.

Mina ei suutnud ka uskuda. Kõndisin infolaua juurde – seal oli tänases hõredas poeõhtus tööl KAKS noort naist – ja küsisin, kas kunagi on töökollektiivis vähemalt arutlusele tulnud, et riiklikel pühadel võiks pood olla kinni. Et pühade laupäevadel võiks kauplused olla lahti lühendatud graafikuga.

Ei.

Sest konkurents ei luba. “Kui Prisma või Rimi või ükskõik kes teeks esimese sammu, paneks oma poed pühadeks kinni, siis tehtaks ehk meil ka. Mitte enne.”

Kõndisin koju ja tundsin nördimust. Eestis on 44 Selverit, 8 Prisma hüpermarketit (kokku 1100 töötajat), 35 Rimi, 49 Säästumarketit, 9 Maksimarketit, 89 Konsumit, 249 A ja O -kauplust. Viimased on peamiselt maapiirkonades ja lahti keskeltläbi kella 20ni. Linnades on PEAAEGU kõik kauplused iga päev lahti 22ni. Või 23ni.

Kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi töötab neis linnade suurpoodides – umbes 250s, kui Ad ja Od arvesse ei võta – õhtustes vahetustes u 5000 inimest. Need 5000 ei jõua oma lastele neil pidupäevadel kooki küpsetada, nad ei jõua isegi normaalsel ajal magama. Nad seisavad / istuvad tööl valvel, et meie saaksime iga kell poodi tarbima jalutada. Kellele seda vaja on?

Ma ei kuulu ühegi kaubandusketi juhatusse ega oska kommenteerida seda äriliselt kahtlemata põhjendatud otsust hoida kaupluste uksed 13-15 tundi ööpäevas avatud, ilma puhkepäevadeta. Muidugi, kui tahate raha tuua, siis on härra Mauruse uksed alati lahti, tulge kas või keset ööd. Aga mul kui kodanikul on selle kaubandusliku pornograafia pärast piinlik. Kahe asja pärast:

MIKS mul peaks olema võimalik iga päeva poes käia? Kas mind peetakse nürimeelseks, kes ei oska oma kulutusi planeerida ega suuda pühapäevaks ja riigipühaks vajalikku ette varuda? Esmaabi, tuletõrje ja politsei peavad tõesti olema kättesaadavad ööpäev läbi, olgu püha või mitte, aga, andke andeks, toidu- ja tarbekaubad? Kui ma omal ajal Soomes õppisin, olid suured poed pühapäeviti kinni. Nn hädaabipoeke oli ikka olemas, aga poodides pühapäevi veeta polnud selle väikelinna rahval kombeks. Kuuldavasti oskab ka Saksamaa, rääkimata Lõuna-Euroopast, kaupluste uksi aeg-ajalt päris pikalt kinni hoida.

Ja teiseks – mul on tõesti piinlik, et oma mõtlematuse ja õpitud mugavuse pärast olen ma olnud mutrike kaubandushiidude otsustamise loogikas osaline. Tühja nende kasumist, see pole minu asi, aga minu asi on see, et inimesed saaksid olla õnnelikud. Kassapidajad jm kaupluste staff sealhulgas. Ja kuna ma olen pühade ajal poes käinud, ütleb omanik, et näe – tarbijad tahavad, et pood oleks 24/7 lahti.

Eestis on kaubandustöötaja amet kõige levinum amet – need kurnatud inimesed ei ole õnnelikud inimesed. See Selveri kassapidaja ei mõtle täna õhtul – alles paari tunni pärast – koju minnes, kui õnnelik ta on. Ta ei mõtle, nagu president õhutas täna oma kõnes mõtlema, kas see on tema armas vabariik. Ta on väsinud, tuim ja lootusetu.

Kas see on minu vabariik, kus ühed tehakse orjadeks, et mind saaks teha laisaks ja abituks? Kas see on minu poevabariik, kus mul on kaasasündinud õigus 24/7 poes käia?

Andke andeks, ma ei soovi sellist vabariiki. Ja sellepärast luban ma, et koondan oma poeskäigud tööajale ja riigipühadel poodi ei lähe. Hääletan jalgade ja oma rahakotiga. Juba sellepärast, et ka mu lapsed õpiksid oma leivaostu kasvõi päevakese ette planeerima. Ja kutsun sind ka üles tegema midagi, mis on sinu võimuses, et kaupluste töötajad saaksid tähistada pühasid. Oma kodus. Oma perega. Muutkem midagi oma käitumises, mingem pühade ajal perega loodusesse, mitte poodi.

Ja ma soovitan sul mitte uskuda Selveri kodulehel avanevat teadet: Selver hoolib oma töötajatest. Vahet pole, mis poekett see just parasjagu on. Nad tahavad lihtsalt uusi orje nende asemele, kes on juba tuimad, põgenenud, selja-, liigese-, närvi- või südamehaiged või kel on kõrini.

Kas see on minu vabariik?

 

 

 

Leave a Reply