Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

tuulemari

Irratsionaalne kuupjuur ja hommikuseks

| 7 Comments

Ärkasin segaste unenägude peale kell 7.12. Tundus, nagu oleks midagi tähtsat kohe ära vaja teha ja Obama oma nõudliku pilguga kinnitas mu tundeid. Selge – kassile vett ja endale hommikukohvi! Nüüd me, naised kahekesi, mõnulemegi elutoa päikeselaigus, nurrume mõnust ja vaatame päevale vastu.

Olen sel nädalal olnud linnas ja taaskohtunud linlusega tema mitmes vormis. Istunud oksendamiseni arvutis, lõpetanud üht eriprojekti ja kirjutanud, toimetanud, tekste edasi saatnud ja netti tõstnud. Kõndinud Taskus ja kuulanud ühe Tartu vaimu ekspromt-loengut. Tartu juures armastan ma muuhulgas selle linna värvikaid suurkujusid, kahjuks on suur osa neist juba taevasesse kohvikusse üle kolinud. Tema, kes ta õnneks veel Tartu tänavaid oma kuju ja lugudega rikastab, kõndis täna ringi ja kõmistas kindlal häälel üle kaubanduskeskuse: “Irratsionaalne kuupjuur. Irratsionaalne kuupjuur.” Ausõna, ma ei tea, kas taoline termin on matemaatikas olemas või sündis see lihtsalt augustikuumas linnas kohapeal. Vürst, nagu Sõdalane oma koolivenda kutsub, pole kahtlemata mingi tavaline mees. Ta on “virtuoosne kitarrist, artist ja arlekiin, kellele vaatamata tema hullumeelsele andekusele ja džentelmenlikkusele ükski neiu ei taha naiseks minna”, nagu kirjeldab ühes kogumikus, nimi ei tule meelde, teine Tartu peegeldus Mehis Heinsaar.

Vürst armastab peakatteid – täna oli tal peas midagi, mis eemalt meenutas boonie hati, nii et igati ilmakohane. Aeg-ajalt kandvat ta peas neid triibulisi teeremonti tähistavad plastkoonuseid, teab Sõdalane kinnitada. Suviti armastab ta sooja, tänagi kuulus komplekti mitu jopet üksteise peal ja kindad käes. Ja ta peab kõnesid. Tänane koosnes ainult pealkirjast – sisu ma ära oodata ei jaksanud, aga pealkiri kinnistus mu mällu.

Irratsionaalne kuupjuur.

Muidu on mul mälu väga halb. See asjaolu on samas hea ka, sest nagu kinnitab Inglise filosoof John Locke fantastilises raamatus, mille ma selle linnanädala jooksul ostsin – raamatu nimi on “See ei ole raamat”, maksis Prismas 1 euro -, nuhtleb ka jumal viimsel kohtupäeval sind ainult nende pattude eest, mida on võimalik sind mäletama panna. Noh, et kuna inimese rakud pidevalt uuenevad, pole uued rakud süüdi, kui vanad mingi lollusega hakkama said. Ja ainus liim, mis sind kui sellist koos hoiab, on mälu.

See viimane ekskurss oli armsale lugejale nüüd selle asemel, mida ma pealkirjas ahvatleva sõnaga hommikuseks välja reklaamisin. Puhtalt viguri pärast – lihtsalt et vaadata, kuipalju klikke kogub see kõige popim netipealkirjade tähekombinatsioon. SEKS.

Andke andeks. Statistika vahel lihtsalt erutab mind. Tuleb tore päev :-)

7 Comments

  1. Ja see pilt sul siin endast on imeilus :)

    • Aitäh, see pilt on mulle ka kallis:) Pärit on ta ühe väga armsa raamatu – Meie küla eided peavad pidu – autoriveeru juurde tehtud fotosessioonilt. Oli väga ilus augustikuu päev Antoniuse õuel ja rõõm kohe valmivast raamatust. Sandra püüdis selle kõik osavalt piltidesse:-)

  2. Ma lähen iga kord õnge. Ka edaspidi.

Leave a Reply