Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

burning_candles_in_church_209033

Võidab see, kellel on kõige rohkem (teeküünlaid)

| 0 comments

Ma sain teeküünalde kampaaniast teada üsna juhuslikult. Siis, kui kuulsin tuttava tuttava ema palvest saata talle teeküünlaümbriseid. Miks? Loomulikult võistluse pärast, mis koolides veel kuni jaanuari lõpuni käib. Ehk siis võidab see laps, kes kogub kõige rohkem teeküünalde alumiiniumümbriseid. 2013. aastal alguse saanud kogumisaktsiooni ajal kogusid algkoolide lapsed kolme kuu jooksul üle 750 000 küünlaümbrise, kokku rohkem kui 1 tonn. “Parima üksikkoguja” tiitli pälvis laps, kes tassis kokku (pigem laskis vanematel autoga tuua) 13 256 ümbrist.

Teisel aastal osales rohkem õpilasi ning kogutud küünlaümbriseid sai üle 1,4 miljoni.

Sel õppeaastal ehk kogumise kolmandal aastal on kampaaniasse kaasatud ka lasteaialapsed ja 7.-12. klassid ja korraldaja loodab kokku saada kuni 2 miljonit teeküünlaümbrist. Üldse põletatavat Eestis aastas 15 miljonit teeküünalt.

Küünlaümbriste jahi korraldaja sõnul on nende eesmärgiks propageerida keskkonnasäästlikku käitumist ning vähendada alumiiniumist küünlaümbriste jõudmist loodusesse, kuna need ei lagune seal kunagi.

Eesmärk on ilus.

A mõned targad ütlevad, et vahel polegi nii tähtis see mis, vaid kuidas. Ja siin on mul kaks kõhklust.

  1. Kampaania korraldaja hindab, et lapsed on “väga keskkonnasõbralikud, kui neile ainult võimalus anda”. Tundub aga, et väga kindel laste keskkonnasõbralikkuses siiski olla ei saa, sest kogujate motivatsiooni tõstmiseks on välja pandud tohutu auhinnafond. Peaauhindadeks tasuta teatrietendus, muuseumi-, veekeskuse ja kinokülastus. Võitjaid sõidutatakse edasi-tagasi tasuta. Jah, justnimelt võitjaid – tänukinki ei saa kõik ega loosita neid ka välja, vaid loetakse korralikult üle ja suurima saagi toojad saavad auhinna. Võistlusmoment keskkonnakampaanias tundub pehmelt öeldes läbimõtlemata. Pigem silmakirjalik ja väärtustühine. Sest esiteks ei vii see võistluslikkuse rõhutamine mitte hoolimisele keskkonnast, vaid hoopis keskkonnast ja kaaslastest suht vähe hoolivale soovile olla teistest parem. Tahaks võita! Ja teiseks võib see päriselus tähendada, et lapsed küsivad kodust küünlaümbriseid, “sest kõik teised toovad kottide kaupa”, ja vanemad, kel on lastest kahju, teevad (pool)sunnitud ostu. Nii tekib olukord, kus keskkonnasäästliku käitumise asemel õhutatakse inimesi hoopis rohkem tarbima.
  2. Teine kõhklus on seotud asjaoluga, mida jäätmekäitleja AS Kuusakoski kogutud ümbristega teeb. Mulle üldse ei meeldi mingeid skeeme punuda, seega võib järgnevat võtta lihtsalt kui üht kokkulangevust. Et siis jäätmekäitleja pressib ümbrised kokku ja ekspordib konteineritega Hiinas asuvatesse tehastesse. Seal sulatatakse alumiinium üles ja kasutatakse uuesti tootmises. Sellisel kujul alumiiniumi taaskasutamine on kümneid kordi energiasäästlikum kui maapõuest alumiiniummaagi ammutamine. Jälle tore. Ainult et seda teades on mul tunne, et järgmisel aastal ei pruugi keskkonnakampaaniat enam tulla – nimelt näitab alumiiniumi kokkuostuhind Hiinas langustrendi. Selle tõusuajad jäid aastatesse 2013 – 2014 (tonnihinnaga u 1951 dollarit) – nagu öeldud, see võib olla puhtalt juhuslik kokkulangemine kampaania alustamisega, eks. Selle aasta trend on nii alumiiniumi, vase, nikli kui plii hindade langus. Hindade langus sunnib jäätmekäitlejaid ilmselt tegevuskava ümber hindama. Võib vabalt olla, et siis pole vaja seda 2-3 tonni alumiiniumit,  mille väiksed keskkonnasõbralikud päkapikud tasuta jäätmejaamadesse tassivad, sest selle eest saab lihtsalt liiga vähe raha.

Kaks ettepanekut ka:

  • Ehk oleks kampaania asemel tore algatus panna koolidesse üles eraldi konteinerid prügi sorteerimiseks ja näidata head eeskuju, kuidas mõistlikult tarbida. Nendesamade küünalde osas on kõige keskkonnasäästlikum põletada ilma igasugu ümbriseta küünlaid. Ostke endale ilus küünlajalg või meisterdage see ise. Ka kõik need klaasikestes küünlad ei tasu end ära – nii palju topsikesi sul ju ka pärast vaja ei lähe! Meie oleme sel talvel põletanud küünlaid otsapidi pudelite sisse torgatuna, tudengina sai ikka nii tehtud.
  • Kui kampaania-mõte on sümpaatsem, siis võiks sellest võistluse-teema eemal hoida. Ja kas auhindu, ka loosiga jagatavaid, on üldse vaja? Meie lapsed on juba liiga harjunud sellega, et iga liigutuse eest saavad nad midagi. Lumelükkamise eest kommi, toa koristamise eest lego, raamatulugemise eest raha, õppimise eest “viie”… Me ise anname neile märku, et tegu iseenesest pole väärtus, miks me muidu sinna miskit bling-bling kola külge riputame.

Ja ikka veel tahaks nende küünlaümbriste asjus jaurata. Kui järgmine kord kalmistule lähete, ärge valige neid plasttopsides kalmuküünlaid. On ilus küll vaadata, kuidas jõuluõhtul on peaaegu iga haua peal oma 20 küünalt põlemas, aga sellest jäävat prügilaadungit ei taha ette kujutada. Ostke nende asemel kalmulaternad ja sinna sisse tavalised küünlad. Hea mõte, eks?

 

 

 

 

 

Leave a Reply