Tuulemarjamaa

Et kõigil oleks hea

Minust

Kirjutan sellepärast, et kirjutamata olla ei saa. Blogi alustades olin ajakirjanik linnas, nüüd töötu maal. Vahepeale jääb pool aastat reisimist ja ringivaatamist Kanadas ja USA läänerannikul. Eestis tagasi olen alates 2017. aasta veebruari lõpust.

Kaks aastat tagasi kirjutasin enesetutvustuseks siia nii – ja ma mõtlen, et ei hakka seda nüüd muutma:

“Olen ajakirjanduses ringi liikunud 18 aastat, kirjutanud lugematul arvul lugusid ja  saatnud trükki ridamisi raamatuid.

_MG_1285_2Peres ja Kodus toimetan viieteistkümnendat  aastat. Jajaa, nüüd tuleb siis see küsimus, miks mul veel  seda blogi vaja on – pole  ennast kusagil tühjaks kirjutada või?

A ju siis midagi jääb ütlemata. Tuulemari on päris minu paat – minu materjalist, minu painutatud kaared, logiraamat tsenseerimata ja purjed kärpimata. Mina olen kapten. Ükski ajakiri ei suuda mahutada neid  ideid, mis minust läbi voolavad – vahel liiga kiiresti, et neid siia veebigi püüda saaks.  Formaati ei mahu sageli eel- ja järellood, mis ajakirjanikutööga kaasas käivad, mu  isiklikud õppetunnid, vihastamised ja paisaamised. No ja vahel tahaks ju kirjutades olla  poliitiliselt ebakorrektne, tasakaalustamata ja emotsionaaselt ülekeenud bitch.

Paar asja veel. Mul on hullult kehv mälu, seepärast pean ma kirjutama. Kui oled  15  aastat lastest, suhetest, koolist – oo jaa, eriti koolist – kirjutanud, siis on sul kogunenud suurepärane arhiiv kogemustest ja taipamistest ja äratundmistest. Ja ma tahaksin neid killukesi mäletada. Mis veel –  olen kogenud, et vahel, kui sa oled püstihädas ega tea, mida mõelda või teha, siis on maru hea kuulata seda “vana paksu neegrinaist, kes tõuseb tagantreast püsti ja ütleb, et ta teab”. Et ta on seal juba olnud, kus sina praegu. Aga ma ei oska ju sulle just siis toeks tulla, kui sul neid killukesi hädasti vaja läheb. Või olen ma need unustanud.

Nii et mul on suur eesmärk, suurem kui see blogi – usun ikka veel naiivselt, et suudan muuta maailma. Okei, maailmarevolutsiooni seisukohalt pole sel blogil ega mu artiklitel mingit mõtet, aga selle ühe tormist kaldalepaisatud meritähe jaoks, kelle mu sõna võib ookeani tagasi päästa, on mu sõnadel ja jagamistel mõte.

Sellepärast ma kirjutan.

Minuga koos satuvad siia postitustesse kolm meest ja üks kass. Liiga sagedasti ma neid ei eksponeeri, sest kõik kolm meest on minust pikemad ja ilmselgelt tugevamad ja nende soovidega arvestamises olen ma (eriti viimastel aastatel) päris kõva tegija. Niisiis nende puhul hoian viisakat joont. Aga keegi tont ei saaks päriselt aru, miks ma selline olen, nagu ma olen, kui oma perest mööda hiilin, seega palun väga, siin nad on, need minu inimesed.

20140720_142905SÕDALASE väärika psedonüümi annan oma mehele, kes on ühtlasi mu sõber, toetaja, kallim ja teejuht mehelikku maailma. Päeviti paadimeister, suviti purjetaja, igal ajal muhe ja aeglase pööruga mees, nagu ta ise ütleb. Oskab ilmselt kõiki töid, mille tegemiseks on vaja osavaid käsi. Kui ei oska, küsige nädala pärast uuesti, ta on selleks ajaks end teemaga kurssi viinud. Pole ilmselt videoblogi ega trükist, millest see mees pole uurinud töö- ja lahinguriistade hingeelu, luurajate ja sõjameeste ellujäämislugusid, matkatarkusi, purjekate ehitamise detaile ja purjekal elamise stoorisid. Armastab organiseeritust pisiasjades – autovõtmed, rahakott ja telefon olgu kindlas rivis, kindla nurga all ja oma kohal. Mälu on tal sama kindla käega korrastatud – kui ma oma elust mingit seika ei mäleta, võin küsida temalt. Ta ütleb. Üle kõige armastab Sõdalane tööstusmaastikke ja tühermaid. Okei, liivane rand sobib ka, aga taeva päralt – olgu see inimtühi.  Ta on õpetanud mind ootama, unistama ja ära tundma, kuidas on olla, kui sind hoitakse.

PS. Blogi edenedes on Sõdalasest saanud Sepp. Sobib kuidagi rohkem mehe kohta, kes hommikuti paneb ahjud kütte ja läheb puid tegema. Või midagi remontima või ehitama.

PILLIMEES on minu vanem poeg. Vanus: 20, eriala: ajalugu. Kitarri sai 14aastaselt ja 18aastaselt mängis kõige black_acoustic_quitar2surmavamat muusikat kõige jõulisemas Eesti bändis. Death metal. Nüüd kostavad tema toast hoopis harmoonilisemad helid. Paar aastat tagasi, kui meil käisid külas üks shotlane, üks poolatar  ja üks hindu, pidas viimane Pillimehe sõdurisaapaid nr 46 nii vastupandamatuteks, et tegi neist kui vaatamisväärsustest mitu fotot. Praegu on Pillimees kõige laiemate õlgadega mees, keda ma tean. Selles on oma osa Schwarzeneggeril tema desktopil, igapäevasel kalorilugemisel ja ülepäevastel kangirebimistel. Pillimees on kasvanud kuidagi iseenesest, ilma liigse muretsemise ja sekkumiseta. Olen tema kõrval õppinud elu kulgu usaldama.

PS. Pillimehest on kahe aasta jooksul sirgunud Joosep, kes kaks aastat pärast blogi alustamist on kaitseväes ja ainus me perest, kes ei teinud kaasa meie Ameerika-seiklust.

POKSIJA npoks2ime all ilmutab end selles blogis mu noorem poeg. Strateegilised andmed: 14aastat, 191 cm ja käelabad suured nagu töömehel. Tahaksin lisada: koolist rikkumata poiss, aga nii see päriselt ei ole. Koduõppele jäi ta 5. klassis ja on sealtpeale teinud kooli aeg-ajalt külalisesinemisi. Nii veerandi või poole aasta pikkusi. Õpib kodus ise või minu või koduõpetajaga, kirjutab kirjandeid, mis võtavad suu lahti, ei ole siiani päriselt vabanenud koolist saadud haprast suhtest matemaatikaga ja ilmutab eelmisest aastast huvi poksimise ja MMA (sportlik vabavõitlus) vastu. Meie pere advokaat ja vabadusvõitleja – on sünnist saadik võidelnud enda ja venna õiguste eest. Sageli minu ja süsteemi, vahel ka Sõdalase vastu. Viimasel ajal aeg-ajalt ka minu ja Sõdalase poolt:) Tänu talle olen õppinud järele mõtlema, mida ja miks ma kodus tahan, ja seda väga selgelt sõnastama. Udu ajades või “sest nii tehakse”-argumentidele toetudes temaga kaugele ei jõua. Tema on andnud mulle veendumuse, et laia sileda asfalttee kõrval viib edasi ka lugematul arvul väiksemaid põnevaid radasid.

PS. Poksija on kahe aastaga poksikindad nurka visanud, põhikooli ära lõpetanud, saanud Vancouverist tunnistuse oma inglise keele native speaker proficiency kohta, ja valmistub sügisel linna ametikooli minema. Ja kirjutan ma nüüd temast kui Atsist.

 BARACK OBAMA ei ole varjunimi. Obama on päriselt meie kassiproua. Nii suur ja paks, et külalised küsivad alati teadjal kassidilmel, et “noh, on vist kassipoegi oodata”. Ei ole, lihtsalt vähe liikumist ja palju rasvaseid krõbinaid. Obama tuli meile 2009 ehk siis, kui Ameerika sai esimest korda musta presidendi. Obama on üleni must, ainult kurgu all on kolm valget karva. Ma pole viisakamat ja leebemat kassi näinud – ta tuleb alati külalisi tervitama, vastab alati üllatunud  kurinaga, kui sa teda kõnetad või paitad, ja kinnise ukse taga teeb vaid moepärast paar kraabet. Ei ole iial keelatud kohta pissinud. Ainult siis, kui Poksijal on juba mitu päeva meelest läinud kassiliiva vahetada, teeb proua oma häda vanni põhja – et oleks võimalikult kerge koristada. Ma kujutan ette, et seda tehes on tal maailma kõige piinlikum häbelik naeratus näol. Pildil on Obama koos Nursultan Nazarbajeviga. Nursultan on valge, aga lahkus meie kodu aknast reeturlikult ühel suveööl 2014 ega ole siiani enda kohta mingeid teateid saatnud.

PS. Maal elades on Obama jonnakamaks muutunud – tema lipulauseks tundub nüüd olevat: Ei ühtki kinnist ust selles majas! Ja no te kujutate ette küll, kui järjekindel võib üks kass uste kaapimisel, surumisel ja muul moel avamisel olla.

Leave a Reply